Chagall oma pojale nimeks David. Ta õed olid Anjuta, Zina, kaksikud Lisa ja Manja, Rosa, Marusja ja surnult sündinud Rahel. Marc oli sinisilmne säbruliste juustega kõrkjana nõtke vibalik, õrn ja unistav, äärmiselt tundeline poiss, keda vähimgi erutus põhjalkult vapustas. Pisutki kõvem ütlemine koolis pani ta üleni värisema ning sundis veelgi enam endasse tõmbuma. Lastele omase julmusega kuritarvitasid teised poisid tema leebet ja pelglikku iseloomu, nõõkisid ja kiusasid teda. Marc kartis neid ja eelistas mängida omaenda koduõuel, kus ta tundis end turvaliselt ja oli õnnelik. Ta oli lapsena nii õnnelik, et täiskasvanuid vaadates kartis ta suureks saada. Alles kaheksa-aastasena saadeti Marc juudi kogukonnakooli. Kolmeteistkümnesena pidi ta hirmust peaaegu surema kui enam saatis ta vägisi kroonugümnaasiumi. See oli Marci jaoks väga suur murrang, üleminek ühest maailmast teise.Põhimõtteliselt ei olnud juutidel siis
voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama -- koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir. ,,Poisid, valge!" hüüdis keegi ärksam. Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki. ,,Mis see siis peab tähendama?" küsis Ollino. ,,Kas siin ei kõlistatud?" ,,Pole meie midagi kuulnud," vastati mitmelt poolt korraga. ,,Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama," arvas Ollino. ,,Kõvemini ja kauem," arvas keegi vastu. ,,Just nii," kinnitas Ollino. ,,Aga nüüd maast lahti, maast lahti!" kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma. ,,Härra Ollino, üks silmapilk veel," palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni.
annaabi.ee 
