fall of the king. (Roberts, 1989, p.53) During the bloodiest year of the French Revolution, 1793, David was offered to paint three depictions of Revolution martyrs, who were assassinated for being Republican. With the three portrays and mainly with the first two, David had the opportunity to encourage citizens to be loyal, through showing violence that triggers pity and this, in turn, triggers loyalty. (Roberts, 1989, p.90) The first to be painted was Le Peletier de Saint-Fargeau, who was murdered in 1793. His murderer, a former royal guard, killed Le Peletier because he voted for the death of the king. David kept the painting in his family, who later sold it to Le Peletier's daughter. She found the painting to be disgraceful and destroyed it, with all existing copies and sketches. (Roberts, 1989, p.75, 76) Furthermore, in the context of the Revolution, the painting with a long sword
tingitud katastroofilisest Prantsuse-Preisi sõjast ning sellele järgnenud Teisest Prantsuse impeeriumi. Selle aja jooksul ehitus jätkus ainult episoodiliselt ja liikusid isegi kuulujutud, et ooperimaja ehitus katkestatakse. Maja valmimine 29. oktoobril 1873. aastal saadi uus stiimul, et Palais Garnier ehitus lõpetada. Nimelt sel kuupäeval hävines 27-tundi kestnud tulekahjus Pariisi Ooperi eelmine teater, mis kandis nime Salle Le Peletier. See oli olnud Pariisi Ooperi- ja Balletiteatri koduks alates 1821. aastast. 1874. aasta lõpuks suutsid Garnier ja tema suur töötajaskond lõpuks lõpetada ooperimaja ehituse. Palais Garnier avati ametlikult 15. jaanuaril 1875. aastal suurejoonelise galaõhtuga. Ballil etendati kolmandat vaatust Fromental Halévy 1835. aasta ooperist La Juive koos katkenditega Giacomo Meyerbeer'i 1836. aasta ooperist Les Huguenots. Lähiajalugu 1969
annaabi.ee 
