Hirve toiduks on peamiselt rohttaimed ja puhmad, lehtpuude ning -põõsaste võrsed, eelistab paakspuud, toomingat, pihlakat, kadakat, paju jt. Koorib ka kuuskede ja mändide tüvesid. Hirve toidulaud on mitmekesisem kui põdral ja metskitsel, see annab talle nende ees teatud eelised võimaldades kesise toidubaasi korral kauem vastu pidada. Kahjustab ka põllukultuure. Põdrakahjustuste vältimiseks kasutatakse peamiselt metsanduslikke võtteid, kaitseaedade rajamist ja peleteid ehk repellente, kusjuures metsanduslikud võtted on kõige lihtsamad ja tõhusamad ning enamasti ka odavamad. Üks lihtsamaid võimalusi ulukikahjustustest tulenevat kahju vähendada on kasutada metsauuendamisel suuremat algtihedust kui tavaliselt, sest tõenäoliselt hävitavad ulukid teatud protsendi istikutest tulevikus ära. See muudab kultuuri rajamise kallimaks ja töömahukamaks, kuid samas näiteks 1000 lisataime istutamine hektari kohta võib osutuda
hukku võib haavast puule ligi pääseda mädanikke põhjustavaid seeneeoseid. Põdrad põhjustavad metsadele rohkem kahju kui kitsed. Lehtpuid söövad põdrad aastaringselt, talvel söövad põdrad põhiliselt männikasve. Kitsed söövad talvel nii okas- kui ka lehtpuuvõrseid. Selleks, et vältida väga laiaulatuslikke põdra ja kitsekahjustusi tuleb nende arvukust reguleerida, suurendada rajatavate metsakultuuride algtihedust, samuti võib metsakultuure tarastada või kasutada erinevaid peleteid. (Laas et al. 2011) Jänesed toituvad suvel rohttaimedest kuid talvel põhiliselt lehtpuude ja põõsaste koorest, võrsetest ja pungadest (Laas et al. 2011). Kokkuvõtvalt võib öelda, et ulukid võivad põhjustada liigilise koosseisu muutust, nad võivad mõjutada metsade vanuselist koosseisu kuna hävitavad järelkasvu ja alles jäävad ainult suuremad ja vanemad puud. Ulukite tegevus võib mõjutada ka metsade väärtust.
annaabi.ee 
