ilmutasid seda surmajärgsed imed. Algkristluse aegadest peale on pühakuid austatud nende haual. Haud oli ka pühaduse lõplikuks tõestuseks, sest taevasureliku ja pühaku luud olid radikaalselt erinevad. Jumaliku heakskiidu pitser pandi pühakule niisiiis matmishetkel ning pühak elas edasi oma hauas, millest immitses harilikult meeldivat lõhna. Hauast sai tervenemiste allikas. Isegi haua ees põlenud küünalde vaha omandas imelise haigusi raviva ja deemoneid peletava toime. Mõne erakordse pühaku haud eritas õli või verd. Seega ei tekkinud bütsantslastel küsimust ,,kes on pühak". Jumal ise andis sellele surmahetkel vastuse. Pühakud loobusid söögist, joogist, riietest, unest. Nad elasid väikestes onnides või koobastes; kandsid rauast kaelavõrusid ja ahelaid; mõni ei heitnud kunagi pikali; mõni oli pidevalt väljas, et taluda külma ja kuuma. Oli ka mehi ja naisi, kes ekslesid peaaegu alasti
majandusliku kahju piiri või kui nende kasutamisel võib oluliselt parandada saagi kvaliteeti ja säilivust; · abinõude rakendamist, mis säilitavad kahjustajate looduslikke piirajaid; · keemilisel tõrjel tuleks kasutada preparaate, mis on vähem toksilised ning väiksema kasutusnormiga ning valida vahendid, mis lagunevad looduses kiiresti, on kasulikele organismidele vähem mürgised või peletava toimega ja vähem ohtlikud veeorganismidele. Aladel, kus keskkonna kemikaalidega saastumise oht on eriti suur (karstialad, läheduses olevad veekogud jm), tuleks loobuda kultuuride kasvatamisest, mille puhul ei saa läbi ilma keemiliste taimekaitsevahendite kasutamiseta. Kaaluda tuleks alternatiivsete taimekaitsevõtete kasutamist. Aianduses ning köögiviljanduses, vähemal määral teistes taimekasvatuse valdkondades, on võimalik kasutada bioloogilisi tõrjemeetodeid, reavahede
annaabi.ee 
