Piirid avanesid. Isikud, kaubad ja teenused said EL-i piires vaba liikumise õiguse. Kõik see tõi endaga kaasa palju küsimusi ja ka vastakaid arvamusi. Ühelt poolt rõõmustati näiteks ilma raskusteta välismaale õppima minemise võimaluste üle, teisalt kritiseeriti ,,ajude äravoolu", maksumaksjate arvu vähenemist jms. Eredalt on veel meeles plakatid, millel kujutatud, kuidas isa nukrat poega lohutab: ,,Ära nuta! Emme tuleb varsti tagasi. Ta läheb küürib natuke Belgias peldikuid." Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) raporti järgi võib migratsioon tuua kasu nii rändajate lähte- kui ka sihtkohariigile. IOM-i teatel on maailmas praegu kuni 192 miljonit väljarändajat ning paljud neist toovad siirderiikidele olulisi majanduseeliseid. Raporti andmeil ei võta sisserändajad tavaliselt ära riigi enese kodanike tööd, sest tegelevad pigem valdkondades, kus kodumaise tööjõu kasutamine on mingil põhjusel takistatud või piiratud.
Kodumaal poleks selline olukord võimalik, mõtlesin. Siin aga pole mõnitamine moes, isegi sõbralik nõõkimine mitte. Kui armas. Isegi sinne huumor väljendab nende siirust ja on vastupidine meile omasele sarkasmile ja irooniale, siin on see rohkem slapstick (kuidas seda eesti keeles õelda?), noh umbes nagu vahtkummist nuiaga pähe tagumine vms. Näide: kui kord suusakuurordis hotellis tööpäeva alustades hõiskasin tehtud entusiasmiga: "Kõige rohkem maailmas armastan ma peldikuid küürida!", siis arvas jaapanlasest kolleeg (kes ilmselt me imeliku huumorimeelega juba rohkem kursis oli) vajalikuks uustulnukast kolleegile selgitada: "Tegelikult teeb ta ainult nalja ja tahab sellega õelda, et talle peldikute küürimine eriti ei meeldi " :). Otsekohesust peetakse ebaviisakas, vastakaid arvamusi suisa vulgaarseiks - sa saad pigem kuulda närvilist itsitust kui vastaspoole tegelikke vaateid.
annaabi.ee 
