Tema kõige tuntumateks töödeks on raamatud nimega "Pihtimused", "Jumala Linn" ja "Kolmainsusest". Augustinuse kirjatööd võib jagada kolme perioodi. Esimene periood (386-396) koosneb põhiliselt filosoofilistest mõttekäikudest. Teine periood (396-411) sisaldab tema hilisemaid kirjutisi manilaste eksiõpetuste vastu. Sellesse perioodi mahuvad ka tema "Pihtimused" ja raamat "Kolmainsusest". Kolmas periood (411-430) sisaldab endas põhiliselt kirjutisi Pelagiuse eksiõpetuse vastu. Ning sellesse perioodi mahub ka Augustinuse ehk kõige kuulsam kirjutis "Jumala Linn". Augustinus oli väga võimekas ja aukartustäratav teoloog. Suure osa oma elust võitles ta erinevate eksiõpetuste vastu, mis tol ajal liikvel olid. Eriti meelelähedaseks olid Augustinusele hoolitsemine vaeste ja nende vajaduste eest. Ja alati püüdis ta Kirikut kaasa õhutada justnimelt selles valdkonnas. Augustinuse jaoks oli Jumal absoluutne, olemuselt lihtne ja kolmainus Jumal
aru saada müstilise ilmutuse abil, täielikult ja korraga. Kristlik mõtteviis kujunes võitluses ketserlusega 1) Gnostitsism inimene saavutab lunastuse mitte usu, vaid teadmise (gnosis) abil. Kristliku õpetuse arengu jaoks oli väga tähtis vaidlus gnostik Valentinose ja kirikuisa Irenaeuse vahel II sajandil. 2) Arianism. Selle rajas piiskop Arius Aleksandriast. Kristus on Jumala loodud ja sellest madalam, Ta pole Jumala olemust, kuigi tal on osadus Jumalaga. 3) Pelagiuse õpetus. Briti munk Pelagius (IV saj alg.) kahtles pärispatus ja arvas, et inimene võib saada heaks ka oma moraalse püüdlemise ja eluga. 4) Manihheism. Dualistlik õpetus, hea ja halva võitlusest. Rajatud Mani poolt Pärsias, selles on laene Mithraismilt. Jumal on hea, kuid mitte kõikvõimas. Kurjus pärineb saatanast. Kristus ja Mani on prohvetid. Ortodokssed kristlased kaldsid müstitsismi. Aleksandria piiskop Athanasius rõhutas, et tõe allikaks on autoriteet.
annaabi.ee 
