Lisaks rahvusmütoloogiale, on nad mõlemad ka ajaloolised romaanid, kus on küll asjadega liialdatud ning neid naeruvääristatud, ent ometi annavad nad edasi ka killukest reaalsust. On ju tõsi, et ajal mil eestlased olid sakslaste pärisorjad, ilma õiguste ja varanduseta, oli mõisast varastamine tavaline nähtus. Seda motiivi on käsitlenud paljud ajaloolised romaanid, aga näiteks vastukaaluks Vilde teostes esinevatele võikatele talupoegade peksmiste kirjeldustele võtab Kivirähk teise seisukoha ning kirjeldab seda kõike huumoriga, kus kohati saavad varastajad, kes mõisa aidas ohtralt seepi sõid, oma karistuse ise kätte kõhuvalu näol. Ajalooline tõsiasi on ka eestlaste n-ö ürgaeg, mil uhked ristisõdijad tulid meie maale ja kuulutasid, et tsiviliseeritud inimesed ei ela metsas ega kummarda haldjaid, vaid harivad külades põldu ja palvetavad Jumala poole.
tüdruk Noort Jürkat vastikuks kutsus ja minekut tegi. Varsti tahtis Ants (kes oli vahepeal nii palju maad soetanud, et see nüüd Põrgupõhjaga kokku puutus) Põrgupõhjal muudatusi teha. Tahtis, et vanad hooned lammutataks, et need maaks teha ja et uued elumajad, kuhu Jürka perega peaks minema, tuleksid kohe metsa kõrvale. Jürka oli sellele küll vastu, kuid Ants veenis ta ümber ja plaanitu tehti teoks. Samas tõusis aga Jürka rent. Noore Jürka võttis Ants aga peale peksmiste eest vangisolekut poetöölt ära ja pani masina taha tööle. Kui Ants ja Jürka jälle põrgust ja patust rääkisid, ütles Ants Jürkale, et ega ta ei tohi Jürka käest üleliia renti ega midagi muud võtta, sest siis ta läheks põrgu. Jürka aga võttis seda kohe kuulda ja tahtis Antsu ikka põrgusse meelitada, kuid arvas, et kui ta hakkab üleliia renti maksma, saaks Ants kohe aru. Niisiis hakkas Jürka muude asjade näol
annaabi.ee 
