kõnekunsti vastu üldse, vaid tegemist taaskordse aasia ja atika stiili konfliktiga. Kui renessanss- ja klassitsismiajastu antiigiihalus toetasid kreeka ja rooma eeskujudele toetuvaid retoorikaõpinguid, siis romantismiajastu vastandas end klassikaliste normide matkimisele ning see oli üks põhjus, miks retoorikaõpingud kaotavad oma tähenduse. (Aava 2003: 34-35) Retoorika mõiste oli sajandite jooksul kitsenenud, keskendudes eelkõige stiilile. 19. sajandil pejoratiivse halvustava tähenduse omandanud retoorika saab aga uue tähenduse ja rakenduse 20. sajandil. (Aava 2003: 35) 1.7 Eestikeelse kõnekunsti areng 19. sajandist on pärit ka esimesed eestikeelsed kuulsad kõned. 1860. aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi. C. R. Jakobson pidas oma kõige kuulsamad poliitilised kõned "Kolm isamaa kõnet" 1868. aastal "Vanemuises". Ta pakkus oma kõnes välja
Nimetused Vepslaste endanimetus on vepslaine (bepslaane). Etnonüümi etümoloogia on jäänud ebaselgeks. Karjala Vabariigi lõunapiiril elavad põhjavepslased on enda kohta kasutanud ka nimetust lüdinik (lüdilaine), mis seotud nende keelele lähedast lüüdi murret kõnelevate karjalaste enesenimetusega (lüüdiköit, l´uudikuoit). Võimalik, et see etnonüüm on tuletatud venekeelsest sõnast ljudi 'inimesed'. Vanemas kirjanduses on vepslaste tähistamiseks kasutatud ka vene päritolu pejoratiivse varjundiga nimetusi "tsuudid", "tsuharid" ja "kaivanid". 27 Asuala Vepslased elavad Äänisjärve (Oneega) edelarannikul (põhja- ehk äänisvepslased) ning järvest lõunasse jääva Vepsa kõrgustiku piirkonnas (kesk- ja lõunavepslased). Nende asuala kuulub metsavööndisse (peamiselt kuusk, haab, kask), kultuurmaad on väikesed. Vepslaste asuala on administratiivselt killustatud
annaabi.ee 
