Tingimata käidi ka kaevul või muul veevõtmiskohal. Igale poole, kuhu noorikut viidi, ja kõigele, mida talle näidati (nt. loomad), pidi minia andeid panema. Andeid pandi ka kohati tarbeesemetele (pada, luud jne.). Kommete erilõik on seotud mõrsja veimevaka toomisega. Kirst veimevakaga kas toodi kaasa koos mõrsjapoolsete pulmalistega niisiis pärast mõrsja lahkumist või saadeti peiu poole enne noorpaari ärasõitu mõrsjakodust. Ka kirst tuli enne teelesaatmist peiupoistel välja lunastada. Kirstu lunastajateks olid isamees peiupoistega või kirstumeestega. Kirstu eest nõuti ,,lukuraha", hõbedat kirstu või ,,laeva" (Lääne-Eestis nimetati kirstu laevaks) parandamiseks jne. Lunastamist saatsid humoorikad dialoogid, laulud ja naljad ,,kauplevate" poolte vahel. Kirstu eest saadud raha kuulus mõrsja emale. Kohati on kirstu lunastamine ühte sulanud mõrsja lunastamisega, moodustades ühise tervikliku tava.
,,Ega korstnapühkija korstna otsa magama lähe," vastas Ollino ja jätkas endist juttu: ,,Talvel ehk pisut vilu, aga kergemini hommikul ärkab ja selgema peaga tööle hakkab. Mina olen omal ajal maal väljas kartulikuhja õlgedes maganud ja pole häda midagi, ainult teises reies pistab vahel. Siin pole veel kedagi külm võtnud." III. Järgmisel hommikul Indrek ärkas kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda -- ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi Indrek tundis endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja
annaabi.ee 
