Enamasti on see seotud esimese söömaajaga peiukodus, kohati ka tanutamise või põlletamisega. Komme oli järgmine: kui pulmalised pruudikodust peigmehe juurde läksid ja esimest korda laua taha istusid, siis toodi üks väike poisslaps ja pandi pruudi põlvele istuma. See pidi teda hüpitama, andis peigmehe kätte, see tegi niisama, selle järel pruuttüdruk, peiupoiss ja muud niisama. Seegi oli sigivust taotlev komme. Söömaajale järgnes uus etapp pulmakombestikus, nimelt peiukodu ja majapidamise tutvustamine mõrsjale. Peiu ema talutas miniat läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi ka kaevul või muul veevõtmiskohal. Igale poole, kuhu noorikut viidi, ja kõigele, mida talle näidati (nt. loomad), pidi minia andeid panema. Andeid pandi ka kohati tarbeesemetele (pada, luud jne.). Kommete erilõik on seotud mõrsja veimevaka toomisega. Kirst veimevakaga kas
sugulaste ja tuttavate juurde nii öelda hunti jooksma. Tal olid viinad kaasas ja siis vastutasuks sai ta kindaid, sukki, villu jms, mida siis pulmas külalistele kingitustena jagada. Tihti tulid asjade valmistamisel appi ka ümberkaudsed tüdrukud ja õhtul, kui töö läbi, tulid nende juurde ka poisid, kaasa arvatud tulevane peigmees ise. Eesti pulm ennemuiste Pruut pidi ka kosjade ja pulmade vahel külastama peiukodu, kus ta igapäevaste töödega pererahvast aitama ning oma töökust välja näitama pidi. Kui pruut siis lohakaks ja laisaks osutus, oli võimalik peiul asju veel katki jätta. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi ja kolm korda. Iga kord pidid kaasas olema viinad, mistõttu öeldi, et kutsumisele läheb rohkem viina kui pulmas. Laulatus oli pulmadega nõrgalt seotud ja see ei käinud pulmakommete juurde. Ilmarahva ees
annaabi.ee 
