võimelised joonistama nii suure täpsusega, et valmistöid on raske joonistusteks pidada, pigem sarnanevad need eritehnikas valmistatud fotodega. Dagerrotüüpia on 1839 esitatud esimene laiemalt levinud fotograafilise kujutise tekitamise meetod, mis põhines hõbehalogeniide sisaldavate valgustundlike materjalide kasutamisel. Töödeldes hõbeplaadi hoolikalt poleeritud pinda joodiauruga, tekitati sellele valgustundlik hõbejodiidikiht. Valguse toimel moodustus selles kihis peitekujutis, mis ilmutati elavhõbeda auruga. Elavhõbe sadestus nendesse kohtadesse, kus säritamisel oli tekkinud peitekujutis ja moodustas hajusalt valgust peegeldava valge amalgaami. Seal, kuhu valgust ei olnud langenud, paljastus naatriumtiosulfaadi lahusega kinnistamisel peeglina läikiv hõbedapind. Positiivkujutis oli nähtav ainult kindla nurga all. Dagerrotüüpia peapuudused olid fotoplaatide vähene valgustundlikus ning võimatus saada kujutistest koopiaid. Dagerrotüüpiat rakendati
Hõbehalogeniidid on hõbeda ja halogeenide keemilised ühendid. Hõbedahalogeniidid on valgustundlikud. Fotograafias kasutatakse hõbebromiidi AgBr, hõbejoniidi AgI ja hõbekloriidi AgCl, mis on fotoemulsiooni koostisained. AgCl ja AgI on väiiksema valgustundlikusega kui AgBr, kuid nende lisamine AgBr-le suurendab selle valgustundlikust. Fotomaterjali säritamisel toimub selle valgustundlikus kihis halogeenide fotolüüs, milletulemusena moodustub peitekujutis. Vees halogeenid peaaegu ei lahustu, kuid mõningaid aineid sisaldavates lahustes moodustavad nad hästi lahustuvaid ühendeid. Seda rakendatakse fotomaterjalide kinnistamisel. Loomulik valgustus on inimesele vastuvõetavam, see stimuleerib organismi elutegevust, inimesele jääb seos loodusega, väliskeskkonnaga. Pikka aega pimedates ruumides või öövahetuses töötajatel häirub organismi bioloogiline tasakaal ultraviolettkiirguse puudumise tõttu- tekib nn "bioloogiline pimedus". 5
annaabi.ee 
