peale selle, mida põhjustavad tõelised tunded. Mingi sündsus on nõutav ka kurvastamise puhul. Tark peab sellest kinni pidama, ja nagu muudeski asjades, nii peab ka pisaraist ükskord küll saama; nii rõõmul kui kurbusel üle ääre voolata lasevad arutud. Rahuliku meelega tuleb taluda paratamatust. (22) Kas juhtus siis midagi usutamatut, midagi uut? Kui paljude jaoks värvatakse praegu peielisi, kui paljudele ostetakse surirüüd, kui paljudel tuleb leinata pärast sinu leina? Iga kord, kui mõtled, et ta oli lapseeas, mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele pole tõotatud midagi kindlat, keda saatus ei pea tingimata raugaeani juhtima; ta laseb vabaks, mil talle meeldib. (23) Muidu aga räägi temast sageli ning pühitse pidulikult, kuipalju suudad, tema mälestust; see hakkab sind külastama sagedamini, kui temaga seostuv kibedus on kadunud
ühes tema nutjate ja naerjatega pisaraisse. Kogu linn läheks voolus alla vett, kui võiks lasta tema peale äkki kõik need pisarad, mis nutetud tema asukohal. Ja Indrekul oli hea meel, et linn elab siiski edasi. Tal oli lõpuks iseomagi nukrusest ja valust hea meel, sest ta tundis: nõnda saab ta teiste sarnaseks, nõnda saab ta üldse inimeseks, sest inimene algab valust. Nii mõnigi kord tabas ta kalmistul peielisi ja läks, kui see suurema inimhulga tõttu võimalik, nende sekka, et võtta osa nende leinast. Aga imelikult libises teiste lein temast mööda, nagu oleks tema südamel mõni kaitsevõrk ümber, mis ei lase ligi mingisugust kaastundmust. Mul on omad valud -- mõtles ta siis -- ja kui ma peaksin lisaks võtma ka teiste omad, siis ei suudaks ma välja kannatada. Elu kaitseks ongi nõnda seatud, et igaühel on ainult tema hädad, kuna teise häda on puu küljes
annaabi.ee 
