tarvitse seda seal aga sugugi leiduda. Nii ka edaspidi paljude analoogiliste passuste juures. Tammsaare kunst kõnnib koomilise mitmesuguste tendentside ristumispiiril ja jätab palju võimalusi nii või teisiti mõistmiseks. See ongi üks tema tähelepandavamaid iseärasusi. Kunstiliselt mõjub see hästi, esiteks, sest et seega kaob elementaarsuse mulje, me tunneme kokkupuudet tihedalt varjundirikka kunstiga, teiseks koomilise kontrastide tugevus seeläbi aina võidab, mida peidetum on algselt nende lõplik lähenemisviis. Teinekord jääb see lahenemine just sama iseärasuse tõttu siiski ka üldse tulemata. Tammsaare on tihti liialt relativist, et anda lugejale kätte selge juhis, kas naerda või nutta, kas võtta midagi tõeks või naljaks (skepsis). Meie aga ütleme sel puhul, et ta lihtsalt veiderdab, harrastab sõnademängu. Suuremal või vähemal määral leiame kirjanikul säärast käitumist ka kõigis hilisemais romaa-
etteteadvalt, et ta ei jäta tulevikus enam kunagi asju laokile. Täiskasvanust peategelase puhul jääb lõpp avatuks, me ei saa teada, kas onu Peeter muutub korralikuks või ei tee 34 ta sellest loost mingeid järeldusi. Teose moraal kasvab välja tegevustikust enesest hea ja rahulik on olla, kui su ümber valitseb kord. Seega on moraal nendes lugudes olemas, aga peidetum kui kogus ,,Lendav õunapuu". 3.3.2. Tegevuskoht ja aeg Sündmused toimuvad tänapäevases olustikus. Tegevus toimub reaalses ehk nn esmases maailmas, kus hakkavad aset leidma üleloomulikud sündmused ja esinema fantastilised tegelased. Reaalsesse maailma sekkuvad fantastilised tegelased kasutavad "uksena" kahe maailma vahel kapiust, mille puidumuster hakkab elama. Tegevuskoht on mõlemas jutus piiratud: jutu ,,Kapiukse kollid" tegevuskoht on väikese poisi Jani tuba,
annaabi.ee 
