olevust. Jutt jõudis ka ühe nõia kätte ja ta teadis kohe mida ette võtta. Ta meisterdas valmis suure plaani kuidas tumeda tiibadega olevust kinni püüda. Kogu küla nõustus aitamast. Polnudki nii lihtne teda kinni püüda kui paistis. Tiibadega tume olevus oli veelgi tugevamaks muutunud. Ainus võimalus oli teda kinni püüda kohvri abil. See kohver oli sellepoolest eriline et sinna sisse oli püütud kõik teised maagilised olevused. Niisiis paigaldati lõks üles oru äärde. Peibutiseks läks jälle vanamemm marju korjama, kui ta nägi et tume tiibadega olevus tema poole hakkas lähenema, siis jooksis vanamemm nii ruttu kui võimalik lõksu poole. Tiibadega tume olevus lendam tema järgi ja siis juhtus ime, ta oligi sattunud lõksu. Ja nüüd sai nõid ta kohvrisse panna teiste olevuste juurde.
pealesurumist peljates Venemaa siseossa Oredezi jõgikonda. Paigalejäänud sulasid osalt kokku lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega. Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingerimaa tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut. Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased. Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897. aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni, 1926. aastal oli isureid 26 137. HUVITAVAT Huvitava elukäiguga isuri mees oli Fjodor Safronov, kes sündis 1886. aastal Ingeris, Soikkola
õigeusklikeks saanud isureid luterluse pealesurumist peljates Venemaa siseossa (sh Oredezi jõgikonda). Paigalejäänud sulasid osalt kokku lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega. Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingeri tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi. See tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle (kaubitsejaiks, voorimeesteks, teenijaiks) ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut. Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased. Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897. aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni. 1926. aasta seisuga elas NSV Liidus 26 137 isurit
annaabi.ee 
