geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm. Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924). Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooniga ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natürmoorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles J. Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafilisi tehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal,
-80ndate puhul mõistet dissidendid. Laiemalt mõeldes üldiselt režiimivastase võitlusena käsitledes võib ka nii nimetada, sügavuti minnes pole päris üks-üheses vastavuses. Eestis, Lätis, Leedus tollane vastupanu oli suunatud mitte režiimi inimnäoliseks muutmisele, vaid eelkõige NL korra kukutamisele. NL-s laiemalt vastupanuliikumine väga mastaapne ei olnud, eriti tagasihoidlik oli Stalini ajal. Pärast Stalini surma, pol olude teisenemisega ja repressiivpoliitika pehmenemisega vaadati üle karistusseadusandlus, nõrgenes ideoloogiline kontroll jne- hakkab looma laiemat pinnast dissidentlusele. Selgemalt tõstab pead ja hakkab end avaldama Brežnevi võimu ajal, kui selgelt tunnetati vaimuringkondades, et kruvisid hakatakse selgelt kinni keerama, oli päevakorral Stalini hea nime taastamine jne. 1960Ndate keskel saab dissidentlik liikumine hoo sisse, kestab 1980ndate alguseni. Kui mingil moel püüda teisitimõtlemise arengut periodiseerida, siis 60ndate
annaabi.ee 
