vahekord vene klassitsismiga. On teada, et Krause käis a. 1791 Peeterburis16, tähendab siis, kui Peterburi oli kujunemas puhtklassitsistlikuks linnaks. Sest üle 30. a. kestnud suurte Peterburi klassitsistide esimese generatsiooni (de la Mothe, Rinaldi, Veldten, Bazenov, Starov, Cameron) palavikuline tegevus oli lõppenud, juba oli ka Quarenghi läbi viinud kõik oma tähtsamad ehitised. Need meistrid (ja nende kõrval loomulikult suur hulk teisi vähem silmapaistvaid) olid Peeterburis ja tema lähemas ümbruses (Tsarskoe Seloos, Gacinas, Pavlovskis, Oranienbaumis, Peterhofis j. m.) ehitanud suure hulga monumentaalseid losse ja avalikke ehitisi ning eramaju. See klassitsistlik Peeterburi, mis on esile kutsunud väljamaa reisijate hulgalisi vaimustatud kirjeldusi, ei võinud suurt mõju avaldamata jätta ka Krause peale17. Nii näeme meie nüüd ka Krause ehitistes jooni, mis tuletavad meelde
ainult lauldes, vaid ka igapäises elus." Nõnda ja ka teisiti õpetas härra Maurus oma kasvandikke ja õpetajaid õhtulauas, aga ikkagi ei suutnud ta kõigile sisendada härra Koovi tundmust. Sellepärast pidi ta aina edasi õpetama ja kord-korralt aina selgemat ja vägevamat keelt rääkima. XVI. Ühel õhtul lõpetas härra Maurus oma õpetliku kõne nõnda ja seda juba eesti keeles: ,,Vaadake, mis teie olete! härra Maurus peab teile komade paleest rääkima, aga Peeterburis on professor Köler suremas haige. Mõistate? Professor Köler! Meie viimane suurmees, eesti rahva õige sõber! Ja Dr. Hurt ka." Vähe istus lauas neid, kes professor Köleri nime olid kuulnudki; veel vähem neid, kes oleksid teadnud, mis tema teinud. Sellepärast ei pandud seda teadet mikski, ehk olgu siis, et mõnele hakkas kõrvu sõna professor, sest selle vastu tunti aukartust. Aga järgmisel hommikul tuletas
annaabi.ee 
