ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased Tõnnile, saarlased veevaimudele ja maaemale, pruudid pulmas uue kodu õues ja hoonetes koduhaldjatele jne. [] Õllest valmistati vanal ajal erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett, siirupit või 15 suhkrut. Lõuna-Eestis joodi pulmas magekahja soojendatud õllevirret, millele lisati mett ja sõiratükikesi. [] 17. sajandil kiirenes mõisades viinapõletamine ja viin tuli müügile teeäärsetesse kõrtsidesse, sellest sai alguse alkoholism, just meeste seas. Viin sai kõrvuti õllega oluliseks
19.sajandi jooksul hakati maa mandriosas õllehautist ahjus valmis küpsetama. See linnasetainas laotati üle kogu ahjupõranda laiali ja küpsetati õlleleivad. Küpsetatud linnased laotati kurnatõrre põhja ja valati kuuma veega üle, maitseks lisati humalaid. Jahtunud virdele lisati pärmi ja lasti õllel tõrres kuni ööpäev käärida, misjärel see vaati villiti. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Õllest valmistati vanemal ajal ka erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett. Lõuna-Eesti pulmades joodi magekahja- soojendatud õllevirret, millele lisati mett ja sõiratükikesi. 17.saj arenes mõisates kiiresti viinapõletamine ja viin tuli müügile kõrtsides. Sellest sai alguse alkoholism. Viin sai samuti oluliseks peojoogiks. See sai ka tähtsaks lepingu kinnitajaks, viinaga tuli juua liiku, pärast suuremat ostu (lepingumärk).
annaabi.ee 
