Tooksin veel esile naiseliku osaga mehe Ago Sootsi, kelle kehakeel meenutas vahepeal Jim Carrey't. Teksti oli raske jälgida, kuna see oli värsivormis. Kui tahta edasi anda sisu, siis võiks olla see ümber kirjutatud tavalisse keelde. Kui vaadata aga ilu vaatenurgast, siis on värsivorm muidugi asendamatu ja lisab suursugusust ja peenutsemist, mida seal pilati. Lavastus oli ette kantud tõetruult. Tekkis kohe selline tunne, nagu olekski Prantsusmaal tsaariaegses uhkeldavas ja peenutsevas ühiskonnas. Zestid ja hoiakud olid hästi välja mängitud. Tänapäeva inimesed võiksid selles lavastusest ära tunda ennast, sest see peenutsemine ja pahed pole meie ümbert kadunud. Meie ümber on päris palju mõttetuid ja tühju viisakusavaldusi ja zeste, mis ei lähe tihti mitte kellelegi korda. See lavastus käsitleb seda teemat päris hästi. Tähelepanelikum ja püüdlikum vaataja võib leida mõtteid, mille üle
Taastunud kontakt kodumaaga, mure tema saatuse pärast rasketel, keerulistel sõjapäevadel lõid pinnase selliste lehtede sünniks, nagu ,,Eesti neiu" (1942, pehmelakk ja värviline akvatinta), ,,Viljandi maastik" ja ,,Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), mille vaimsus ning tähendus eesti kunstis on võrreldavad Kristjan Raua teostega. Viiralti tolleaegsetest töödes on satiirilise värvinguga õieti vaid ,,Istuv daam" (1941, metsotinto), kelle poosis ja peenutsevas kätehoius on midagi tõusiklikku. 1930. aastail lemmiktehnikateks muutunud kuivnõela ja pehmelaki kõrval teeb Viiralt nüüd ka mõned lehed metsotintos, mille vastu hakkas huvi tundma juba Pariisis. ,,Noorele araablasele" ja ,,Istuvale daamile" järgnes Viiralti hiilgeteos selles tehnikas ,,Monika" (1942), mis on õieti kolmikportree ühest ja samast modellist. ,,Istuvat daami" luues olid tal eeskujuna silme ees
annaabi.ee 
