2.2 Hüatsindi sordid ja ajatamine 4 Ida- Hüatsint (Hyacinthus orientalis) on põhiliik, millest on aretatud iluaianduse tarbeks väga suurel hulgal pea kõikides värvitoonides õitega sorte, s.h. täidisõielisi. Enamiku hüatsindisortide eellane ise on kuni 20 cm kõrgune väikeste õite ja hõredate õisikutega taim, mis toodi Euroopasse 16 saj. Hüatsint on suurepärane lõikelill. Eestis kasvatatakse neid rohke peenralillena, kuna nad on üsnagi talvekindlad. Aias õitsevad hüatsindid mais, kuid neid on ka lihtne ajatada, mis võimaldab õieilu nautida talvekuudel. Lillepotis õitsema ajatatud hüatsint võib olla kauniks jõulukingiks sõpradele. Parim mugulate mahapaneku aeg Eesti oludes on august september. Parimaks talvitumiseks on soovitav pärast pinnase külmumist hilissügisel hüatsintide kasvukohale asetada talvekate. Katte võib eemaldada kevadel, kui päevane
parasniiske pinnasega paika. 16. Kurereha Kurereha ei ole siiani saanud pooltki seda tähelepanu, mida väärivad. Mitmed neist on vähese hoolitsusega leppivad loodustaimed, millele võiks aias mitmekülgset kasutust leida. Nende lehed on enamasti karvased, sõrmroodsed, harvemini sulgroodsed. Sinised kuni punakaslillad õied on viietised, lahklehised. Eestis kasvab looduslikult 13 liiki. Kurereha ehk geraaniumi ei tohi segamini ajada Lõuna-Aafrikast pärit poti- ja peenralillena tuntud pelargooniga, mida mõnikord ekslikult samuti geraaniumiks kutsutakse. Kurerehad on pikaealised talvekindlad vähenõudlikud püsikud ja neid on lihtne kasvatada. Kurerehad eelistavd päikeselist kasvukohta ja parasniisket huumusrikast mulda, kuid kasvavad hästi ka kuival liivmullal, kusjuures mõned liigid seda isegi eelistavad ning poolvarjus. Nad on väärtuslikud pinnakattena, sest taimed moodustavad üksteisega kokkusulavaid puhmikuid ja õitsevad rikkalikult kevadest hilissuveni
annaabi.ee 
