Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil)
Surrogaatidena on tuntud malts, puulehed ja aganad. Viimati tehti neist leiba 1942.-1943. a., II maailmasõja ajal, kui Mordva külades oli suur nälg. Aseaineid kasutati eraldi või mitut korraga. Olenevalt sellest, missugune aseaine oli ülekaalus, nimetati ka leivad. Maltsaleiba martshun' kshi küpsetati samuti sõja ajal. Sõltuvalt sellest, mida parajasti käepärast oli, pandi maltsaleivale sisse veel kartuleid, jahu või aganaid. Malts kuivatati, peenendati ja tehti maltsajahuks. Samuti valmistati ka pärnalehtedest jahu. Leivataigna tegemiseks pandi riivitud kartuleid vette, lisati natuke rukkijahu ja jäeti hapnema. Hommikul sõtkuti juurde maltsajahu ja küpsetati leivad. Ristiga leivad prosirnat tehakse nisujahust: veeretatakse kaks erineva suurusega ümmargust taignapätsi ja asetatakse need teineteisele nii, et suurem jääks alumiseks ja väiksem pealmiseks. Pealmisele pätsile tehakse rist. Siit johtub, et nende leibade
annaabi.ee 
