rafineerituma teejoomise kultuuri. Nagu teada, on traditsioonilises islamiühiskonnas alkohoolsete jookide tarvitamine keelatud, ja sellepärast muutuski teejoomine osaks igapäevasest elust: teega kustutakse janu, sellega võetakse vastu külalisi, teed peetakse südamlikkuse ja külalislahkuse, sõbraliku koosistumise ja perekondliku hubasuse sümboliks. Keeldumist lahkelt pakutud tassist teest peetakse araablasel külas olles tõsiseks solvamiseks. Araabiamaades juuakse teed väikestest peekritest, mille kuju ja suurus on paikkonniti väga erinev. Näiteks kasutatakse Iraagis ja Jordaanias liivakellakujulisi kullaga kaunistatud või kristalse läikega klaasist peekreid, Egiptuses aga tavalisi ümarate vormidega klaase. Araabiamaade elanikud joovad teed väikestest peekritest. Egiptlased tarbivad 80 000 tonni teed aastas. Iga elaniku kohta tarbitakse 12 peekrit teed päevas. Leidub gurmaane, kes joovad 30 peekrit päevas
on DK elamisviis, kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus» armastust tähendab». [2] Eelkeel 2 Küll hellitas elu, küll hullutas, lahtise käega lõi, läbi tuisu ja libeda, kiusu ja kibeda endasse tagasi tõi, igast anumast ammutas - kõigist ta peekritest proovida sain - iga magusust maitsesin, mõrkjust mõlema peoga jõin mina, maailmalaps, elu tõrges ja tujukas lemmik - õlul kõikide võlgade öö, silmis lunastusselge hommik. Eelkeel - minevik, tagasivaatamine elule. Luuletaja kirjutab, et elu on andnud ilu, on andnud armastust, on olnud elus ilusaid hetki, mis südames sädelevad ja tekitavad rahutust, ootavad tagasi seda hellust ja naeru. Kuid mitte ainult, elus on olnud ka tormiseid hetki, katsumusi, raskusi ja viletsust