või Lätist. (Meenub lehvivate juustega Ilmar Laaban, kes tsiteeris kord Stockholmi suures juustupoes mustlaspoeete, müüjaplikad lausa kilkasid vaimustusest ja lõikasid talle degusteerimiseks üha uusi võluvaid juustuviile.) "Ruumipoeetika" I peatükk kannab nime "Maja. Keldrist pööninguni. Hurtsiku tähendus". Bachelard ongi tubane filosoof. Tema ruum on tuumakeskne. Maja on tema maailm, vahel harva tuleb ta sellest välja ja uneleb peegelsiledate järvede kaldal, metsade lõputuses, tähtede säras, kuukiirte nukruses. Tundub, et lõpmatus valmistab talle hirmu. Maja all mõtleb Bachelard eelkõige elamut. Mõisted oneiriline maja (uneline elamu), ülikelder, mittemaja (talvine kosmos) on kõrvuti lihtsate kujunditega nagu lamp, trepp, meditatiivne ämblik, hirmunud lepatriinu, kellatorni raske kardin ja selle vahelt helenduv lumi. Bachelard'i maja on vertikaalne. Keldri ja pööningu vahel on paar korrust. Esimene korrus on
vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja veel kauaks kestma jääb. Ja tal on tuline õigus. Euroopa üks põliseim rahva sugu niisama lihtsalt ei kao. Mis on aga eestluse katkematu elujõu ja püsimajäämise ürgne allikas? On see oskus vasak näopool ette keerata, kui paremale ollakse juba kõrvakiil saanud ,või julgus vastu lüüa? Mitmed aastatuhanded tagasi jõudsid läänerannikule meie esivanemad. See hingematvalt kauni loodusega maa, oma kiviste mererandade, peegelsiledate järvede, imeliselt lõhnavate kadakaste karjamaade ja uhkete männimetsadega, lummab meid tänapäeval ja ilmselt pani endasse armuma ka meie esivanemad, sest miks nad muidu siia jäid. Lihtne siin ei ole. Võib ju mõelda, et elu näiteks Aafrikas on miljon korda parem. Ehk kukuvad seal isegi banaanid puu otsast pähe ja kõhu täis saamiseks piisab vaid nende koorimisest. Tegelikkus on aga karm ja me peame mõistma, et ka seal on elu suurte mageveevarudeta ja pidevate põuaperioodidega raske
annaabi.ee 
