kultuuris. Freudi järgi representeerib naiste peenise mitteomamine piltlikku ,,kastreerimist". Vale oleks aga arvata, et tõsiasi, et mehed omavad peenist, õnnistab neid ka fallosega. Vastupidi, mitte keegi ei oma fallost, see on lihtsalt tähistaja, mis puudub kõikidel subjektidel (Andermahr& Wolkowitz 2000: 198). Raamatu ,,Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni" järgi on ,,fallos" ihade ja identiteedi põhitähistaja mõlema soo puhul. Isiksuse arengu nn peegelfaasis loob just ,,fallos" lapse minapildi. ,,Fallos" on fantaasia võimust ja seksuaalsusest. Lancani järgi ei ole ,,fallos" sama, mis peenis (Liljeström&Koivunen 2003: 144). Seega eesti keelsetesse tekstidesse oleks ,,fallose" kõikvõimalike sünonüümide asendamine põhjendamatu. Oma moodi saaks terminit võrrelda ka liiklusmärgiga ,,stop" ja ,,anna teed", mis paluvad aeglustada sõidukiirust väikese erinevuse nüansiga, kuid tagajärjed võivad olla sootuks trööstitud.
Vastus on Lacanil üks: IHA! Iha on tingitud fundamentaalsest kehalisest naudingu ja kannatuse kogemusest. Millest need kaks vastandlikku kogemust on tingitud? ILMAOLEKUST (beance)! Ilmaolek oma terviklikkusest tekitab iha selle järele ja samas me kannatame, kuna see subjekti terviklikkuse loomine on ajutine ja killustub taas. Iha pole seega freudilikult seksuaalsena mõistetud. Iha tähendus on Lacanil kahetine : · See on iha tervikliku kehalise subjekti järele, mis tekib peegelfaasis ja mida me siis rahuldame, samastudes teiste objektide ja inimestega (väike a ehk "teine" väikse tähega). Konkreetsed objektid. · See on iha sümboolse korra terviklikkuse järele, keele kui kultuuri, ühiskonna ja suguluse korrastatuse järele, mis käib enne meid ja mis lõpuks näitab kätte koha ühiskonnas inimestega läbides. Seda tähistab lacan sõnaga "Teine" st siis "teine" suure T-ga. Kehtivad seosed ja struktuurid asjade vahel.
annaabi.ee 
