osakesed, mis alles teebki udu nähtavaks. Peegeldava uduoptiline spekter sarnaneb nende tähtede spektrile, millelt valgus pärineb • Uduosakeste seas koosnevad paljud süsinikust, teised muu hulgas rauast ja niklist • Paistavad enamasti sinistena, sest sinist valgust hajutatakse tugevamini kui punast • Emissioonudu • Emissioonudu on tähtedevahelise gaasi pilv, mis ise kiirgab valgust • Emissioonudusid eristatakse peegeldavatest ududest, mis ainult peegeldavad tähtede valgust • Emissiooniudude kiirguse energiaallikas on tavaliselt ühelt või mitmelt läheduses asuvalt kuumalt tähelt pärinevad suure energiaga footonid. Need ultraviolettkiirgustkiirgavad tähed ei pruugi olla silmaga nähtavad planetaarudu • Planetaarudu koosneb tähe arengu hilisstaadiumis kõrvale heidetud gaas- ja plasmaümbrisest • Nimetus tuleb sellest, et nad paistavad teleskoobis enamasti
k - kujutise kaugus läätse tasandist Valguse lainelisi omadusi kinnitavad : 1) Valguse dispersioon _ murdumisnäitaja sôltuvus valguse värvusest ja sagedusest. 2) Valguse murdumine, peegeldumine 3) Valguse interferents _ koherentsete valguslainete liitumise tulemusena tekib ruumi igas punktis kindel valgustatuse jaotus. 4) Valguse difraktsioon _ paindumine üliväikeste tôkete ja avade taha. Difraktsioonvôre koosneb paljudest ( 100 ühele millimeetrile ) tôketest ja avadest vôi peegeldavatest ja hajutavatest pindadest vaheldumisi. Difraktsioonvôre konstant d näitab tôkke ja ava laiuste summat (vôi peegel- ja hajutava pinna laiuste summat). Difraktsioonvôret saab kasutada valguse lainepikkuse määramiseks : = d . sin / 2 d - difraktsioonvôre konstant (m) - max. vastava koha nurkkaugus vôre keskkohta läbivast ristsirgest k - max. järjekorra nr. ( 1; 2; 3; ... )
annaabi.ee 
