läbi Hitleri holokausti. Metsikud kuriteod ja banaalne kurjategija. Himmleris polnud midagi suurejoonelist, isegi mitte tema olemuses. Himmleri kaasaegsed kirjeldavad teda kui täiesti tähtsusetut isikut, kui silmapaistvalt kokkuhoidlikku koolmeistrit. Teistel aegadel arendanuks Himmelr oma annet õpetajana. Koolmeistriamet andnuks talle võimaluse drillida kasvandikesse selliseid voorusi, nagu kord ja kuulekus, tublidus ja säästlikkus. Ametnikuna oleks tänu oma pedantsusele, äraostmatusele ja seadusekuulekusele kindlasti Saksa rahandusbürakraatia väärtuslik liige olnud. Himmleri ülesande täideviimise monotoonsus oli võrreldav mõne rahandusametniku sadadele maksudeklaratsioonidele allakirjutamisega. Ühe etnose mõrv tähendas tema jaoks vaid organisatsioonilist probleemi. Mitte ohvrite kannatused ei teinud talle muret, vaid roimarite hingepiin. Ühegi teise natsi elulugu ei pane Saksamaa humanistlikku haridust suurema küsimärgi alla kui
Ameerika neegriorkestritelt on pärit tava muusikuile hüüdnimed anda, mis siis koos nimega (jutumärkides või ka ilma) välja kirjutatakse. Nii on neegermuusikute seas arvukalt kuningaid, krahve, hertsogeid (ingl. king, count, duke). Mõnel puhul on mehed hüüdnimede all nii tuntuks saanud, et nad on need endale artistinimeks võtnud ja sageli õiget eesnime enam ei kasutagi, nt Count Basie, Duke Ellington. Viimane võttis varases nooruses (tänu pedantsusele riietusküsimustes) saadud hüüdnime Duke omale artistinimeks ja sai selle all nii kuulsaks, et tema õigeid eesnimesid sageli ei teatagi. Ka eestlased võtsid hüüdnimede andmise tava osaliselt üle, kuigi need ei ole nii pretensioonikad ja tuletati tavaliselt nimest. Edaspidi on ka need nimed jutumärkides ära toodud. 13 L. Armstrong on öelnud: “Mis on džäss? Kui sa pead seda küsima, ei saa sa seda kunagi teada” (Luts 2006: 103).
annaabi.ee 
