Keskaja õpetane pidas oluliseks teha midagi selgeks õpilastele ja tulevastele põlvedele. Õpetlane oli eelkõige õpetaja ning see tingis ka suure tähelepanu loogika probleemidele. Keskaja filosoofia õpetajalik iseloom tingis selle, et tervete sajandite vältel peaaegu ei tuntudki huvi selle vastu, kust ja kuidas saada uusi teadmisi. Keskaja filosoofia oli sõna otseses mõttes skolastiline (kr schole `jõudeolek, kool'), koolifilosoofia. Õpetajat austati tema eruditsiooni ja pedagoogimeisterlikkuse, õpilast aga hoolsuse ja vastuvõtlikkuse pärast. Põlvkonnalt põlvkonnale anti edasi ikka ühtesid ja neidsamu teadmisi. Sellest tulenes teiste ajastute seisukohalt äärmine konservatiivsus. Usk ja mõistus Küsimuses, kas usk ja mõistus on ühitamatud või mitte ning kumb on olulisem, kujunes keskaja filosoofias välja kolm seisukohta. Esimene seisukoht: usun, sest see on absurd (ld credo quia absurdum). Kristliku kirjaniku
keskkonna loomisel (kõnerežiim, säästev režiim). See on kõigepealt harjumuslik päevakava ja rahulik ning hooliv suhtlemine. Eelistatud on käitumist ja tegevust suunavad repliigid, hoiduda tuleks negatiivsetest märkustest. Näiteks korraldus Jätka tööd on otstarbekam kui märkused Ära mängi või Ära nihele. Tuleb hoiduda hääle sagedasest tõstmisest, pedagoogil ei ole lubatav kaasa minna Õpilase erutatud tooniga. Teadlik hääletooni ja -tugevuse muutmine kuulub aga pedagoogimeisterlikkuse juurde. Õpetaja kõne olgu ühtlasi keskmisest kõnetempost aeglasem ja sisult konkreetne (mitte lobiseda), repliigid mahult lühikesed. Normaalset tööd segab samuti pedagoogide harjumus korrata õpilaste vastust (loomulikult on lubatud ja vajalik vastuse parandamine). Nimelt ei jälgi klass sel juhul vastajat, vaid ootab õpetaja repliiki. Nimetatud soovituste täitmine on seda olulisem, mida noorema klassi õpilastega on tegemist.
annaabi.ee 
