Vaatamata edukusele jäi muusika kirjutamine tema jaoks siiski kõige peamiseks. Au-väärses eas itaalia helilooja Antonio Salier suhtus noorde Beethovenisse tähelepanu ja sümpaatiaga ning viimane õppis maestro käe all mitu aastat kunsti, kuidas kirjutada õhulist ja väljendusrikast ooperimuusikat. Tema juures õppimine pakkus Ludwigile suurt rahuldust ning nende läbisaamine säilis ka pärast õpingute lõppemist. Seega sai Beethoven õpetust Viini parimatelt muusikutelt-pedagoogidelt. Suuremad tema eelkäijatest Mozart ja Haydn olid talle loominguliseks eeskujuks uues klassikalises suunas. Johann Georg Albrechts-berger võttis temaga põhjalikult läbi kontrapunkti, mille meisterlik valdamine Beethovenile teenitult kuulsust on toonud. Emanuel Aloys Förster õpetas kvartettide komponeerimise kunsti. Ühenduses uskumatu töövõimega muutis kogu see omandatud ja läbitöötatud muusikaline kultuur Beethoveni oma ajastu harituimaks muusikuks.
(füüsilise arengu arvestamine), et laps saaks mängides õige eduelamuse. Liiga keerukad ülesanded toovad tihti kaasa ebaõnnestumisi ning laps võib kaotada usu endasse, muutuda arglikuks, saamatuks ja teotahtetuks igavlejaks. [3] Laps ei mängi eeskätt sellepärast, et mängida on kerge, vaid sellepärast, et mängida on raske, meeliköitev ja igavust peletav. Mäng pakub pinget, annab kogemusi ja võimalusi ümberkaudu (vanematelt, pedagoogidelt, teistelt lastelt ja ka loomadelt) kuuldut-nähtut mängus omamoodi rakendada. [3] 5 Mängu mõte on aidata lapsel saada hingeliselt tugevaks ja elujõuliseks ning leida tasakaal enda ja välismaailma vahel. Laps muutub mängu toel sisemiselt vabamaks ja on võimeline hilisemas elus enda eest vastutama. [5] Last on vaja õpetada mängima, laps ise ei hakka mängima. Ta omandab küll esemete
annaabi.ee 
