Kaasas vaid üksikud tarvilikud pisiasjad, alustas ta oma teekonda. Ta sattus rajale, millel oli palju inimjalgade, kuid kõige enam hobuste jalajälgi.. Hobused (ehk hiihnhm'id), kes valitsevad seda tavatut saart, suudavad rääkida, nad on mõistuspärased ja korralikud, terased ja taibukad, intelligentsed ja viisakad, neil on isegi oma keel ning selles keeles tähendab hiihnhm looduse täiuslikkust. Sõprus ja heatahtlikkus on hiihnhmide kaks peavoorust ning need on omased kogu tõule. Võõrast kaugeimast maanurgast koheldakse samuti nagu lähimat naabrit; kuhu iganes ta ka ei läheks, ikka tunneb ta end kodus olevat. Hiihnhmide kodudeks on maasse rammitud ja vitsega põimitud palkidest madalad hooned, millel on lame õlgedega kaetud katus ning savipõrand. Ka füüsiliselt on hiihnhmid väga võimekad, nad lüpsavad lehmi, suudavad ajada niiti nõela taha, külvata ja koristada kaera ning ohjeldada metsikuid jähuusid ja kasutada neid oma
Looduslikus seisundis on kõigil õigus kõigile- isegi teise inimese elu elule ning seetöttu ei saa keegi olle kindel, kas ta sureb loomulikku surma. Inimestel on pidev hirm ning oht vägivaldselt surra. Sellises kõigi sõjas kõigi vastu ei ole miski õige eha ebaõiglane, õiglane ega ebaõiglane, sest kus ei ole üldist võimu , seal pole seadusi; kus pole seadusi, pole ka õiglust ega ebaõiglust. Jõud ja kavalus on sellises sõjas kaks peavoorust. Tingituna surmahirmust, soovist saada head elu soodustavaid asju ning lootusest omandada neid oma tööga tahavad inimesed sellise sõja lõpetada. Mõistus ütlesb, millistel tingimustel on võimalik rahu ning kokkulepet saavutada, ning neid tingimusi nimetatakse loomulikeks seadusteks. Enne kui edasi lähme, mõtleme, kas selline seisund on tegelikult olnud. Hobbes ei anna oma arvamuse kohta mingit ühemõttelist infot. Ta nõustub, et kogu maailmas pole selline seisund ehk valitsenud, kuid
annaabi.ee 
