diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid sünteesiv lavastus „Vanemuises” ja Ilmar Tammuri omamoodi ajast ja arust, naiivrealistlik tõlgendus Rakvere teatris (Neimar 1996: 4). Rahvusvahelises teatriuurimuses on rõhutatud vajadust pöörata uuendustega võrreldes samavõrd tähelepanu traditsioonilistele ja marginaalsematele teatrivormidele (eesti teatriloo puhul on küll sedastatud, et alates 1960. aastate lõpust eksisteerisid nn. peavooluteater ja avangard sageli koos, ühe ja sama teatriinstitutsiooni raames), sealhulgas meelelahutusteatri suundumustele (võimaliku näitena Eestist võib mainida 1990ndatel lahvatanud muusikalide buumi). Seoses kõrvutusega traditsioon – avangard torkab silma kõnekas paradoks: lääne avangardne teatrikultuur „murdis sisse” mitte eesti pagulasteatrisse, millel olid viimasega kontakteerumiseks alates 1940. aastate teisest poolest olemas otsekui kõik
Enamik voole produtseeris manifeste, esseid. Reaalne vaade teatrile, teostus jäi tihti marginaalseks või ähmaseks. Oluline eristada kirjutatud ja reaalselt laval tehtut. Lavastaja tähtsus sai määravaks. Polnud võimalik enam läbi saada lavastajata, sest lavastusest sai terviklik lavastaja looming. Näitlejad olid vaid kaastöötajad. Avangardi institutsionaliseerimine. Mõned avangardistlikud lavastajad (Meierhold ja Artaud) töötasid ka peavooluteatrites. Peavooluteater laenas avangardismist ja nii jõudis modernism ka tavavaatajani ning mõjutas oluliselt 20. saj teatriajalugu. Modernistlik teater tähendas tehnika laiemat kasutuselevõttu; kasutati avangardistide uuendusi. II MS alguseks oli modernism domineeriv joon lääne teatrites. Reinhardt on avangardi kõige suurem populariseerija. On nähtud, et tema tööd lõid pretsedendi tulevastele kommertslavastajatele. Sürrealismi on peetud viimaseks peamiseks rahvusvaheliseks avangardistlikuks liikumiseks.
annaabi.ee 
