Täielikult immanentsena näivad traditsioonid omandavad Põllu seisukohast lähtudes hoopis tühise mõõtme. Eesti pole muidugi mõni vana haritud maa, millele kasvatusteadlane traditsioonides peituvat vaimu omastab, ent ometi ei saa alahinnata vähemalt püüdlusigi hoida au sees ja elus vanu kombeid. Paari aasta taguses Õpetajate Lehes on veel üks kasvatusteadlane, Maie Tuulik, kirjutanud: ,,Tänapäeval on traditsioon paljude otsustajate arvates primitiivne, sest on peavooludest kõrvale jäänud. Kui tahad ajaga sammu pidada, siis uuenda ja veel kord uuenda, kõlab käsulause." Kuidas aga saavutada tasakaalu traditsioonide ning innovatsioonide vahel, selles on küsimus. Eudaimonistlikult kollektiivset õnne tagada nii, et leiduks kuldne kesktee ja kõik osapooled oleksid rahul, pole vist siiski võimalik. Suurte uuenduste tuules võib vaat et täielikult kaduda igasugunegi tahtmine endisest kinni hoida. Mis jääb siis järgi meist endist,
võrsusid sotsiaalsed õpetused. Kõigil neil uutel õpetustel oli pööretloov mõju ka Taanisse, kus nad kodanikku, tagurlikku õhkkonda tungides mõjusid mõttevabaduse ja evolutsiooni kuulutusena. Naturalismi ja positivismi vaimus said pööretloovaks laiemas ulatuses Taanis naturaliseerunud juudi, noore, euroopalise koolitusega esteetikadoktori Georg Morris Cohen Brandes'e (1842-1927) eraloengud 1871. aasta sügisel Kopenhaageni ülikoolis- ,,Euroopa kirjanduse peavooludest XIX sajandil" (ilmus 6 köites, 1873-90). Nendega avad Brandes oma kaasmaalaste silmad suurtele kunstilistele edusammudele maailmas viimasel sajandil ja näitas ühtlasi, kui mahajäänud oli Taani enda mugavaks tardunud notsionaal-liberalism nii kirjanduses kui ka poliitikas. Brandese ja tema ringkonna kirjanduslikuks usutunnistuseks sai naturalism- tõelikkuse kujutamine, kohustus anda edasi asju, nagu nad olid, illusioonideta ja eelarvamusteta
annaabi.ee 
