kujundamisel. Pikaviljalistest on enam levinud "Zozulja", "Aprelski", "Ivana", "Darina", "Emelja" jt. Nad on saagikad, varajased, nende viljad sobivad salatite valmistamiseks. Lühikeseviljalistest partenokarpsetest hübriididest enamlevinud- "Klaudia", "Marinda", "Bianka", "Vilma", "Maða" jt. väga heade maitseomadustega nii värskelt kui konserveeritult. Soovitatud hübriididel moodustub saak peavarrel, seega kärbitakse peavart ainult üks kord kui ta jõuab välja spaleerini, jättes talle üles 3-4 lehte. Taime latv keeratakse ettevaatlikult traadi ümber, et ta ei murduks ja seotakse kahest kohast kinni, ülemistest lehekaenlatest jäetakse 2-3 tekkinud võrset (olenevalt taime kasvutihedusest) kasvama. Need võrsed juhitakse allapoole ja näpistatakse tagasi kui nad asetsevad 1-1,2 meetri kõrgusel peenrast. Emasõied ja külgvõrsed eemaldatakse alguses taime alumises osas kuni 4 leheni
sammal ( 6-7 cm pikkune). Vars tihedalt kaetud pruunide risoididega, lehed kuni 4mm pikkused, ühtlaselt aheneva pika ja peene tipuosaga. Harjas 1,5-3 cm kõrgune, punakas, ülaosas kollakas. Sammal on väga sage lubjarikkal pinnasel, paljakutel, harvem kividel. LOODEHMIK Tume, rohekaspruun, okste tipud kollakasrohelised, korrapäraselt lihtsulgjas sammal. Varrelehed on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me palja silmaga vaadates neid lihtsalt ei märka. Seega paistavad loodehmiku oksad kui kollakasrohelised nöörid. Erinevalt niiduehmikust, tema nöörjad oksad ei harune üldse. Kasvab liivasel ja lubjarikkal mullal, niitudel ja loopealsetel. Loodehmikut võib pidada väga lubjalembeseks liigiks, avarates loometsades, kadastikes ja lubjakividel on ta väga sage. METSAKÄHARIK Suur ja tugev, kuni 20 cm pikkuste ebakorrapäraselt harunevate vartega
annaabi.ee 
