mets alles poolsada aastat tagasi, kui metsades hakati tegema lageraiet, hävitama loodust ning vähendama loomade kodusid. Metsa ei tohiks vaadata vaid kui tuluallikat. Peaksime austama metsa, ta on andnud meie esivanematele peavarju ning toitu. Hiljemalt oleme saanud sealt puitu, et ehitada hooneid, ahikütegi raiuti metsast, töö- ja tarbeesemeid valmistati puust. Korvipunumine, luudade ja saunavihtade valmistamine ja pajukoorte kogumine oli samuti metsa teene. Metsa oli ka oluline peavarjuna sõdade ajal. Metsaskäimist on seostatud ka erinevaate usundite ja uskumustega. Mis võiks motiveerida aga tänapäeva kodanikku metsa minema? On kaks sootuks eri asja, kas mõelda metsa väärtustamist rahas või hoopiski avaramas tähenduses. Leidub küllaga inimesi, kellele mets on ja jääb võõraks, ning teisi, kes aina metsas uitaksid. Pealegi on väärtushinnangudki eri aegadel olnud erinevad. Ning loomulikult käiakse tänani metsas. Mets annab algmaterjali hingerahust
Väljakaevamistel tuli välja ehituse alus, mille nurkades olid üsna selged sisseraiutud hambad ja nii sai kindlaks teha tarandi mõõtmed – 3 meetrit korda 1,4 meetrit. Nähtavale tuli ka teisi ehitusi. Ilmselt oli siin terve ehituste süsteem, mis koosnes rõhtpalkidest ehitatud tarandite taolistest üksteisega liituvatest nelinurksetest ehitustest. Need asetsesid linnuse äärel ja arvatavasti olid ehitatud selle kaitseks. Nähtavasti kasutati tarandeid ka peavarjuna ja vara ulualusena, viimast tõendavad neilt kohtadelt rohkelt leitud savinõude killud. Peedu Kerikmägi oli esimene linnus Eestis, kus teostati ulatuslikumaid arheoloogilisi kaevamisi (1936 aastal H. Moora, A. Vassara ja E. Ariste juhatusel). Linnuse põhiliseks kasutusajaks on olnud I aastatuhande lõpusajandid. Linnus on maha jäetud XI sajandi paiku. Arvatavasti jäeti väike, kohaliku tähtsusega linnus maha, sest
annaabi.ee 
