maksta Oodole ja nende meestele kes lossis olid. Kõik teadsid, et Jaanus on surnud sellepärast võttis Jaanus endale uue nime Tasuja. Kõik inimesed Eestist teadsid Tasujat. Ta käis väga paljudel lahingutel teisi aitamas. Ta seadis plaani valmis oma meestega, isegi ainult mõni üksik teadis ta päris nime. Esimene rünnak lossile läks pahasti, sest kõik lasid ülevalt neid vibudega ja sellepärast oli neil vaja mingit kattet pea kohale. Nad tegid kiiresti endale peavarjud ja hakkasid lossi väravat lõhkuma. Nad said lossi sisse ja juba kõik mehed oli lossi hoonesse sisse läinud varjuma. Tasuja ja ta mehed läksid tagant olevast uksest sisse mis oli lahti. See tee viis keldrisse. Tasuja nägi ühte inimest seal kes oli kinni seotud. Ta läks sellele inimesele lähedamale ja nägi, et see on tema isa Tambet. Ta oli surnud. Tasuja läks oma meestega edasi ja läks ühte ruumi kuhu kõik olid varjunud. Seal oli ka Oodo ja Emiilia
" Köögiviljaaias kasvatati kaalikat, ube, herneid, lääts. Puuviljaaedu keskaegses Eestis ei leidunud, kuid üksikuid võis esineda. Taani hindamisraamatus on üks küla nimega "Aunapo", mis võib viidata metsaõunapuudele. 16. sajandil kasvatati Liivimaal õuna-, pirni, kirsi- ja ploomipuid. Kalapüük- Kalaveed olid jagatud külade ja saraskondade (kogukond, mis kasutab ühist valdust nagu mets, järv, tiik) vahel. Mererannikul käidi hooajapüügil, selleks olid randa ehitatid ajutised peavarjud. Üks hooajaline püügikoht asus Kalamaja piirkonnas. Pärast vallutust maahärrad hakkasid kalapüüki pidama oma eesõiguseks. Läänistatud alal oli kalapüügiõgus ainult lääni valdajal, talupojad said kalapüüda seal vaid lisakoormiste eest. Kalapüügivahenditena kasutasid talupojad kalatõkkeid ja püüniseid (ristküliku kujuline puur), nootasid (silindri kujuline puur) ja vitsmõrdu (piklik ovaalne puur, mis koosneb mitmetest rõngadest). Eesti rannikualal ja saartel
annaabi.ee 
