Et ikka kole jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda, Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja, raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik. Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi
Ajal ega kohal pole piiranguid, tegevuspaiku võib olla palju, teos mitmete aastasadade vältel. Hisp. rahvuslik teater väga liikuv. Samamoodi inglise teater. Hispaania draama sobib kõige paremini 3 vaatuseks. Võeti kasutusele palju stroofivorme. Üks stroof järgneb teisele. Hispaania draamas on väga sobiv kasutada romansivormi (8 silbile värss, mis ühendatud assonantsriimiga) hispaania klassikaline draama on kolmejaotuseline. Tähtsaim romansivorm assonantsriimidega. Lope de Vega peatykk maailmakirj. õpikus. Calderon oli rohkem filosoofiliste joontega, vaimukas kirjanik nagu teised sellel ajal. Lope de Vega loodud tyypkuju hispaania teatris : gracioso(naljamees, tervameelne) sevilla täht traagiline näidend. Lope de Vega ei püüa anda edasi täpset ajaloolist olustikku, tähtis on tegevus, võimuvõitlused. Lope de Vega keskendub auteemale. Honor läbib kõiki näidendeid, au haavamine. Noorte naistega käiakse jõhkralt ümber. Toob sisse lihtrahva oma näidendites.
annaabi.ee 
