surnud,» ütles d'Artagnan. Planchet tuli hobuse seljast maha, läks otseteed Lubini juurde, kes teda tõepoolest ära ei tundnud, ja kaks teenrit hakkasid maailma suurimas üksmeeles vestlema, kuna d'Artagnan viis mõlemad hobused väikesele kõrvaltänavale. Siis tegi ta ringi ümber maja ja tuli sarapuuheki taha jutuajamist pealt kuulama. Peale hetkelist vaatlust heki taga kuulis ta sõiduki mürinat ja nägi enda vastas peatuvat mileedi tõlda. Võimatu oli eksida, mileedi istus tõllas. D'Artagnan surus enese hobuse kaelale, et kõik näha ja ise nähtamatuks jääda. Mileedi pistis oma veetleva blondi pea tõllaaknast välja ja andis korralduse toaneitsile. Viimane, ilus kahekümne kuni kahekümne kahe aastane nobe ja elav neiu, tõeline suursuguse daami toatüdruk, hüppas tõllaastmelt, kus ta vastavalt tolle aja kombele oli istunud, ja lähenes terrassile, kus d'Artag-nan oli märganud Lubini.
oma tütre täielikult ära varjab. See tehtud, muutus ta palju rahulikumaks ja hakkas põlvili palvetama. Et alles koidik algas, oli Rotiaugus kaunis pime. Sel silmapilgul kostis preestri hääl, see põrgulik hääl üsna kongi ligidal: «Siia, kapten Phoebus de Chäteaupers!» Seda nime, seda häält kuuldes liigutas end nurgas kükitav Esmeralda. «Ära liiguta ennast!» ütles Gudule. Vaevalt sai ta seda öelda, kui kongi ligidal kuuldi peatuvat inimesi, kelle mõõgad tärisesid, ja hobuseid. Ema hüppas üles ja seadis end aknaava ette, et seda kinni katta. Ta nägi Greve'i platsile rivistatud suurt relvastatud jala- ja ratsaväesalka. See, kes neid seal käsutas, hüppas sadulast ja tuli Gudule'i juurde. «Vanaeit!» ütles see julma näoga mees. «Me otsime üht nõiatüdrukut taga, et teda üles puua, meile öeldi, et ta on siin.» Vaene ema tegi end võimalikult ükskõikseks ja vastas: «Ma ei saa aru, mida te tahate öelda
Nad tahtsid kohe paati hüpata, kuid ma ütlesin: «Ärge seda tehke. Ma ei kuule veel koeri ega hobuseid; teil on aega. Pugege läbi põõsaste ja minge mööda ojakallast natuke üles. Siis minge vette ja sumage mu juurde ja siis alles tulge sisse. See ajab koerad eksiteele.» Nad tegid nii ja niipea kui nad paadis olid, sõudsin meie leete poole; viie või kümne minuti pärast kuulsime koeri ja hõikavaid mehi. Kuulsime, kuidas nad tulid oja suunas, kuid ei näinud meid; nad näisid peatuvat ja tükk aega ümber luusivat; siis, kuna me aina kaugemale ja kaugemale läksime, võisime neid vaevalt veel kuulda. Olime selle aja peale metsa mööda terve miili edasi jõudnud ja suubusime jõkke; kõik oli vaikne ja me sõudsime leetele, läksime paplipuude vahele peitu ja olime pääsenud. Teine meestest oli umbes seitsmekümne aastane või veel vanem; tal oli paljas pea ja hall põskhabe. Peas oli tal vana kulunud viltkübar, seljas määrdunud sinine villane särk; närused
annaabi.ee 
