Kui keskaja proosa oli vadavalt müütilis-fantastiline ning esitusviisilt piltlik-metafoorne, siis uus proosa oli sisult igapäevaelu käsitlev, realistlik ning rahvalik. Novelli kui kunstilise zanri algatajaks peetakse Giovanni Boccacciot (1313-1375). Tema novellide allikaks on needsamad rahvajutud, kuid andes tegelastele lugematuid psühholoogilisi varjundeid ja kujutades kaasaja elu väga mitmekesiselt, tõi ta lühiproosasse täiesti uue kvaliteedi. Põhiosa loomingust koondas ta oma peateosesse ,,Dekameron" (1349-1353). _____________________________________________________________________________ _ Boccaccio ja ,,Dekameron". Järgides Idast tulnud jutukirjanduse tava, ümbritses Boccaccio oma novellid raamjutustusega, mis ühendas novellid tervikuks. ,,Dekameroni" raamjutustuse tegelased on 7 neidu ja 3 noormeest, kes 10 päeva jooksul jutustavad iga päev kaaslastele ühe loo seega on kogumikus 100 novelli. Teemades leidub rohkesti sarnasust hiliskeskaja linnaproosaga: munkade
Vahepeal, 1829. jõudis ta teha veeI lühikese reisi Uurali ja Altaisse, mille tulemuseks oli samuti suur hulk raamatuks kirjutatud teavet. Niisiis tunnetas Humboldt omal nahal raskusi, millega geograafid kokku puutusid oma liigirikkaliku materjali esitamisel -ja suutis need raskused enamvähem ületada. Tema reisiraamatud ei olnud igavad faktiloendid. Oma mõtestamiskogemust kasutas Humboldt seejärel kogu teadaoleva geograafilise informatsiooni kogumiseks oma 5-köitelisse peateosesse "Kosmos" , mis ilmus 1845-1862. Humboldt seadis geograafilise kirjelduse aluseks üheskoos paiknevate loodusnähtuste vastastikmõju põhimõtte. See p6him6te toimis nii "filtrina", eraldades geograafilise mittegeograafilisest, kui kirjelduse esialgse kavana. Geograafilises töös tuleb kirjeldada vaid neid nähtusi, mis ühes ja samas kohas või vähemalt üksteise läheduses paiknedes avaldavad üksteisele tugevat mõju.
annaabi.ee 
