kirjanduskriitikast. Seda peetakse tormi ja tungi liikumise alguseks. Herder on noort Goethet tugevalt mõjutanud. 1771 võttis Herder vastu koha Blückeburgis Schaumburg-Lippe krahvi Wilhelmi õukonnas ülempastori ja õukonnajutlustajana. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina. Herder kiitis heaks Suure Prantsuse Revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole. Sotsialistid kasutasid Herderi mõtteid ära, ehkki Herder oli pigem aateline patrioot kui natsionalist või sotsialist. Enese pühendamine isamaalisele tegevusele oli Herderi jaoks suur inimlik hüve: kaotades oma isamaalisuse inimene kaotab ka iseenese ning koos sellega maailma enese kõrvalt. 8
Esimene osa sai valmis 1806, kuid ilmus 1808 ning teise osa lõpetas ta 1832, kuid see ilmus pärast tema surma. [7] 6) Johann Gottfried Herder(1744-1803) oli saksa kirjanik ja filosoof. J.G.Herder haris end ise, lugedes isa piiblit ja lauluraamatut. 1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks. 1769. aastal sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strassburgi, kus kohtus Goethega. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina. Herder kiitis heaks Suure Prantsuse Revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole. Tema arvates oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus igavestele teedele. Lisaks oli Herder saksa valgustajatest kõige rohkem seotud Baltimaadega.[8][2] 7) Johann Christoph Friedrich Schiller(1759-1805)oli saksa poeet, filosoof, ajaloolane ja dramaturg