v. Wistinghausen pidas eestikeelse tervituskõne. Kõne peale lauldi hümn ja löödi klaasid kokku. Kell kaks toimus peaproov laulupeo väljakul. Vajalised ehitused olid platsil tehtud, ruumikas tribüün kõlaseinaga püstitatud, suur hulk istekohti pikkadel pinkidel, telgid karastavate jookidega, mitmed sissekäiguväravad paigaldatud ning pärgade ja lippudega ehitud. Proovi juhatas sisse J. Kappeli kõne. Peaproovile lubati väiksema tasu eest ka pealtkuulajaid, kuid vihmase ilma tõttu kogunes rahvast vähevõitu. Proov lõppes kella seitsme paiku. Peaproovilt siirdus osa lauljaid ,,Lootuse" seltsimajja, kus uuendas vanu tutvusi ja sõlmis uus sidemeid. Teine osa ruttas ,,suurde teatrimajja" Laias tänavas, sest seal etendas ,,Lootuse" näitetrupp eestikeelset lustmängu ,,Piirijärve rentnik". 7. Esimene pidupäev
Ehkki Verdit Egiptuses suured rabasummad, kingitused, ordenid ja muud peibutused ootasid, loobus kõmu ja kärarikkust tauniv helilooja kaugest reisist, piirdus soliidse honorariga ning usaldas lavastustööde ettevalmistamise dirigent G. Bottesinile. "Aida" esietenduse triumf ja vallapääsenud vaimustustorm olid enneolematud, juubeldasid koguni Verdi ülistamisest seni kõrvalehoidnud kriitikud. Kella seitsmest õhtul poole neljani öösel kestnud peaproovile elas teatrisaali täiskiilunud rahvas asekuningaga eesotsas 22 niivõrd impulsiivselt kaasa, et ooperit dirigeerinud Bottesinil tuli korra jaluleseadmiseks pidevalt hüüda: "Veel pole lõppenud!" Kohalviibinud itaalia kriitiku sõnade järgi olnud asekuningas ülimalt rahul. Kuus nädalat hiljem, 8. II 1872. a. nägi "Aida" rambivalgust Milaano "La Scalas" tsehhi
annaabi.ee 
