Sõjaväe barbariseerumisest sai Lääne Rooma riigi languse peamisi põhjusi. Ristiusukiriku peamine struktuuriüksus oli piiskopkond eesotsas piiskopiga, kes korralad oma alluvas piirkonnas kristalste usuelu ja hoolitses selle eest, et ei leviks väärõpetusi. Peapiiskopid olid metropoliidid, neile kuulus kogu kirikut ja ristiusku puudutavates küsimustes märksa suurem otsustamisõigus kui ülejäänutel. Esialgu oli peapiiskopkondi neli: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia, Rooma. Hiljem lisandus Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid õleriigilistele kirikukogudele sinoditele. Pärast kristuse legaliseerimist sai kirik peagi Rooma impeeriumi üheks tähtsamaks organisatsiooniks. Kristlaste arv kasvas tormiliselt. Koos kristluse levikuga omandas ka kirik ühiskonnas järjest uusi rolle. Kirik hakkas järg järgult üle võtma riigivõimu funktsioone.
hakkasid võimu haarama - 476 - Lääne-Rooma, vanaaja lõpp. Keisril piiramatu võim, ametnikkonnad. Keskvõimu kontroll. Linnaelu allakäik. Orjade väh. Naturaalmajandus, osteti sisse. Koloonid - suurmaaomanike sõltlased. Seisuslik ühiskond. Sõjaväe reformid - reservvägi - sundvärbamine - barbarite sissevool. Kristlastel ristiusukirik - hästitoimiv. Piiskopkond - kor. usuelu oma piirkonnas - diötseesis. Neid valitsesid peapiiskopid (metropoliidid). Peapiiskopkondi 4(+1): Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia, Rooma (+Konstantinoopol). Täh. asjade ostustamiseks kirikukogud e sinodid. Kirik täh. org. Kristlus preztiisne. Kirik kor. haridust, kohutmõistmist jm riigivõimu fun. 9. Kultuur hilises Rooma keisririigis Algselt levitasid kristlust apologeedid - kirjamehed, kaitsesid usku. Hiljem haritumad liikmed. Paganlik kultuur sai kristluse osaks. Vajati midagi lisaks Vanale Testamendile - evangeeliumid (Jeesuse elu, õpetust käsitleb kirjutis)
Hierarhiat algul ei kujunenud. Tõus riigiusuks 1. ja 2. sajandi vahetuseks moodustasid kristlased umbes 5 protsenti rooma rahvast. Nende monoteistliku kultuse tõttu kiusati neid algul taga. Alles Constantinus Suur legaliseeris ristiusu ametlikult, aastal 313 Milano ediktiga. Selleks ajaks oli kristlastel kujundatud tervet riiki haarav ristiusukirik. Peamine üksus oli piiskopkond eesotsas piiskopiga. Suuremate eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid. Peapiiskopkondi oli esialgu neli: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia (Süürias) ja Rooma. Hiljem lisandus Konstantinoopol. Peale legaliseerimist sai kirik Rooma impeeriumi üheks tähtsamaks organisatsiooniks ning oli üks suurimaid maavaldajaid. Usku vahetati ka praktilistel eesmärkidel, kristlus muutus prestiizseks. Piiskopid muutusid peamisteks kohtumõistjateks oma diötseesi piires, kirik korraldas kooliharidust. Kirik hakkas järk-järgult üle võtma riigivõimu funktsioone.
annaabi.ee 
