Sel viisil moodustub kiskahel, mille viimaseks lüliks on tippkiskja. Näiteks kisklusega on tegemist tiigilendlase toitumises, tema peamiseks toiduks on väiksed putukad nagu sääsed ja kihulased. Kiivitaja toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest, hulkjalgsetest. Tihti sööb ta mardikaid. Ta sööb kaerasorisid ja rohutirtse. Must-toonekurg eelistab loomset toitu: peamiselt kalu, aga sööb ka konni, veeputukaid, harva roomajaid ja veetaimi. Tutka peamiteks toiduobjektideks on selgrootud loomad, vahel harva ka taimeseemned. Valge-toonekurg, erinevalt mustast toitub kõigest, millest jõud üle käib ja mida on saada: vihmaussid, putukad, hiired, mutid, konnad, maod. Tikutaja toitub putukatest, nende vastsetest, ussidest, taimeseemnetest. Konkurents Konkurents on subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu. Konkurents ökoloogias on kahe erineva liigi või liigisisene suhe ühise
piirangud, reeglid oliddetailselt välja töötatud. Selle eesmärgiks oli kauplemist maal piirata, et kauplemine toimiks rohkem linnades linnade kontrolli all. Sõbrakaubandus- talupoeg suhtels linnas mingi kaupmehega, viis oma kauba sellele ja ostis tema käest ka endale vajaliku kauba. Vajadusel sai ka võlgu võtta. Asehalduse ajal maakaubanduse reegleid lihtustati oluliselt, need jäid ka püsima hilejm 19 saj oluliselt. Peamiteks kauplemiskohtadeks olid linnad, oluline oli ka erinevate laatade tähtsus (ntks Tartu laat). Käsitöö ja tööndus- Käsitöö osas erilisi uuendusi ei toimunud 18 saj, jätkuvalt kehtis tsunfi kord, käsitöölise dpidid kuuluma kindlasse tsunfi. See piiras selgelt ettevõtlust ja selle vabadust. Maapiirkondades oli aga tegelikkus teistsugune, oli käsitööliseid, kes ei kuulunud kuhugi. Olid ka manufaktuurid juba, mis rajati kõik kuskile maale, linnast välja, sest linnas ei
annaabi.ee 
