Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus ridamisi kuulsaid baltisaksa nimesid. Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest kui punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus Vabadussõja võitu on sellegipoolest reaalne. Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja mõnevõrra kibestununa. Selle põhjuseks on ajalooline tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud. Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus. Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Ajalooline Konstantin Päts tegeles tõepoolest mitmel alal ja pangandus oli üks neist
Suveks oli tegelikult riigi majandus juba sõjatekitatud suure pinge all väändumas. 1917. aasta I pooles langes kütuse ja toormaterjali toodang kolmandiku võrra ja tehaste kogutoodang langes 36%, võrreldes eelneva aastaga30 Alates juunist hakkasid toimuma terves Venemaa poliitilises elus suured muutused. Mitmed mõõdukad sotsialistid võtsid osa Ajutisest Valitsusest. Kerenski, kes oli Sotsialistliku Revolutsioonilise Partei juhtfiguur, sai endale peaministrikoha. Ta küll saatis halvasti varustatud sõdureid lahingusse edasi, kuid ta kutsus ka mensevikke oma administratsioonist osa võtma. Sellega said nii Sotsialistlikud Revolutsionäärid kui ka mensevikud lõpuks rahva pahameele osaliseks, sest nendega seostus rahva seas juba küllaltki halva mainega Ajutine Valitsus. Selle tulemusena järsult tõusis sõjavastaste bolsevike toetus. Juulikuus Vene väed mobiliseeriti Galiitsia pealetungiks, kus need aga suuri kaotusi kandsid.