vahel, nüüd hakatakse karja kategoriseerima, kes läheb söögiks, kes müügiks, kellest saavad sõiduloomad, kõik tuleb täpselt ära märkistada ja asjatundlikult organiseerida, et pärast poleks pahandusi ega häbi. Suurept huvi pakub ka uue karjajuhi võitlusi kus sarvi kokku peksavad Nari ja Peppi, ehki Peppi näib võitjana siis ettearvatamatul hetkel annab Nari otsutava löögi ja Peppi kõrvaldatakse, Nari tulevad ümbritsema enne ükskõiselt võistlust pealtvaatavad emased. Loomade kategoriseerimine käib libedalt, ruunejad teevad hammustustega välkkiirelt kindlad loomad sõiduloomadeks, ja need kes lähevad kasutusse lõigatakse kohapeal kõri läbi millest voolavat verd juuakse, Ekke on harjunud sellega ja suht tüüpiliselt jälgib lappe pealt. Tihti on kuulda ka trummide põrinat, see tähendab meeste kommunikatsiooni haldjate ja vaimudega, mehi ei tohi mingil juhul segada sellisel ajal, see on ebaviisakas
Kuulis ja nägi ta ülepea midagi? See oli väga kaht-lane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi, ta pilk oli tume, ta silmad vaatasid ühtepuhku ilma arusaadava mõtteta kuhugi lõpmatusse kaugusse. Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teda teha käskisid, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske mõrsjakrooni koorma all, 371 kuni piduliste salgad tema auks gildimaja trepist pidulikult mööda ratsutasid. «Kena pruut, aga külm kui kivi,» ütlesid pealtvaatavad kodanikud. «Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja-aastase rüütlisoo võsul.» Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla-kandjad. Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga
annaabi.ee 
