tegumood, mis udustab tegija. 2. Ülepakkumine pealkirjadega või lihtsalt valetamine – kasutatakse liiga tugevaid verbe. 3. Pealkiri kõneleb hoopis muust kui uudise juhtlõik. Lisapealkirjade kirjutamine Lisapealkirjade hulka kuuluvad üla- ja alapealkirjad, mis paiknevad vastavalt põhipealkirja kohal või selle all. Neil on kaks eesmärki: anda lugejale rohkem kiiresti loetavat infot ja kergendada ajakirjanikul pealkirjastamist. Alapealkiri – lisapealkiri, mis asub põhipealkirja all ja täpsustab-rõhutab loo külge. Ülapealkiri – lisapealkiri põhipealkirja kohal, mis määratleb loo teema, annab uudise allika või olulise tegelase, ütleb mingi detaili. Lisapealkirjade kirjutamise põhireeglid on sarnased: 1. Lisapealkirju kasutatakse vaid tähtsamate-pikemate lugude juures (1-2 loo juures leheküljel, mitte rohkem). 2
hõlbustab dokumentide haldamistoiminguid (kasutajal on kergem tuvastada doku- mendi kuulumist kindlasse sarja); Dokumentide loetelu 43 kirjeldab funktsiooni (näitab, milliste tegevustega täidetakse funktsiooni) ja sarja (näitab, milliste tegevuste käigus dokumendid tekivad) ning annab nõnda dokumen- tidele täiendava konteksti; hõlbustab sarjade pealkirjastamist; aitab (konteksti andes) aru saada dokumentide väärtusest ja määrata säilitustähtaegasid; hõlbustab hindamist. Tuleb silmas pidada, et kui asutuses tekib arhiiviväärtuslikke dokumente, moodustavad tegevused ühe osa hilisemast arhiivimoodustaja (kirjelduselement Funktsioonid, üles- anded ja tegevused) või sarja (kirjelduselement Sisu ja teema) arhiivikirjeldusest.17 Tegevuste märkimiseks dokumentide loetelusse on kaks võimalust:
annaabi.ee 
