visuaalne pilt. Runneli luuletus ,,Täna ma luuletan" on aga klass omaette, jääb mulje justkui oleks kõik, mida luuletusega öelda oli tahetud otse välja öeldud, kuid sügavamalt mõeldes on aru saada, et nii see siiski ei ole. Runneli ja Lepiku teosed on teisest kahest ka märgatavalt laululisemad. Luige ja Kareva üllitiste pealkirjaks on luuletuse esimene rida, Lepik ja Runnel on siinkohal aga kasutanud lihtsat lähenemist, pealkirjastades luuletused nende üldise teemaga. Lepiku ,,Laulik" jutustab nukra loo lauliku möödunud elust, luuletuses on kandvaks igatsev meeleolu, suur rõhk on minevikul ja asjadel, mida toona väärtustada ei osatud. Luige teos algab kõleda ja tühja, elutu tundega, kuid kasvab läbi ridade valuks ja lõpuks ka lootuseks. Kareva on oma teose ilmselgelt kirjutanud nii, et lugeja tunneks sellest õhkavat kirge ja janunemist, tundeid, mida naine ilmselt ise luuletades tunneb
normidele vastavat keelekuju, mis ei sisalda oskuskeelte sõnavara. Täpne sõnavalik tähendab selgust ja lihtsust. Teksti loetavuse eelduseks on liigendamine: iga tekstiosa on terviku teenistuses. Selleks, et tekst oleks loetav võib kavandada lõigu algusesse raamistiku (tuumlause), mis äratab lugejas ootusi ja küsimusi. Hea tekst on terviklik nii sisu, ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest. Kirjutaja peab objektidevahelisi suhteid selgepiirilisemaks muutma ka teksti eesmärgipäraselt pealkirjastades ja kaalutledes lõikudeks jagades, samuti keelekasutust ükskasjadeni läbi mõeldes. Tekstisisese ühtsuse loomiseks on palju sõnavaralisi, grammatilisi ja olukorrast tingitud vahendeid: 1) Ainevaldkond ja teemakäsitluse terviklikkus toovad teksti omanäolise sõnavara. 2) Sõnavara stiilivärving kutsub esile ootusi, kuivõrd tõsiselt tuleb tekstisse suhtuda. 3) Lausetevahelised viitesuhted.
annaabi.ee 
