Valmis villapallid saadetakse vastavatesse vabrikutesse töötlemiseks. 4 LAMBAVILL Alusvillkarvad e. pärisvillkarvad on peened(15-25 µm), lühikesed(6-12 cm) ja väga säbarad koosnedes soomus- ja koorkihist. Üleminekuvillkarvad on pikemad (10...30 cm) ja jämedamad (26...65 µm) alusvillkarvadest, kuid sisaldavad peent või katkendlikku säsikihti ja hästiarenenud koor- ja soomuskihti. Pealisvillkarvad on peaaegu sirged, pikad (10..35 cm), väga jämedad (35...200 µm) koosnedes soomus-, koor- ja säsikihist. Surnud villkarvad on ilma läiketa, värvumatud, sirged ja tugeva säsikihiga (säsikiht võtab enda alla enamuse villkarva mahust) , mida on tinglikult hakatud selliselt nimetama, sest nad ei ole kasvu lõpetanud. Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa.
millele järgneb mitmes suuruses rakkudega säsikiht (http://www.wool.com) 1. Soomuskiht e. kutikula on mitmesuguse kuju ja suurusega ühekihiliselt asetatud soomusrakkude kiht, mis katab villkarva katusekivitaoliselt, ülehaaravalt. Ta annab villale läike ja ka paljud tehnilised omadused. 2. Koorkiht e. korteks moodustab enamuse (alus-ja üleminekuvillkarvad) või väiksema (surnud-, jämedad pealisvillkarvad) osa villkarva mahust koosnedes pikkadest käävjatest rakkudest, mis annavad villale tugevuse, elastsuse ja jämeduse. Koorkihis paikneb ka värviline pigment. Koorkihi osatähtsus alusvill-karvas moodustab 90%, pealisvillkarvas 60-70% ja surnud villkarvas vaid 5-6%. 3. Säsikiht e. medulla koosneb hulknurksetest sarvestunud rakkudest, mis on osaliselt täidetud õhuga. Villkarva uurimisel mikroskoobi all on säsikiht nähtav tumeda pideva
annaabi.ee 
