Üksnes noortele lugejatele kirjutatud teosest sai paradoksaalsel kombel otsekohe täiskasvanute lemmikraamat. Tagasi vaadates kirjutas Stevenson, et "Aarete saare" sünni eest on vastutavad üks laps ja kaks lapsemeelset meest. Ei psühholoogitsemist ega eputamist, lühikesed laused ja igal leheküljel juhtub midagi "Aarete saar" on puhas märul karmis, selge hierarhiaga meestemaailmas. Erandiks on ainult Pikk John. Selles piraatide pealikus on midagi lummavalt deemonlikku, ta seisab õigusega maailmakirjanduse suurte gangsterite esireas. Silver on külmavereline mõrtsukas, aga samas mitte päris südametu. Ta mässib ümber sõrme nii head kui halvad, võib olla suurepärane vestluskaaslane ja siiski süümepiinadeta tegutseda. Lugeja kõigub nagu Jimgi imetluse ja põlguse vahel. Ka Stevenson ise oli John Silverist nii sisse võetud, et tahtis ristida loo kõigepealt "Laevakokaks" ja laseb tal romaani lõpul koguni minema
korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni: «Athos! Porthos! Aramis!» Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d'Artagnani, kes nägi neis meestes pooljumalusi ja nende pealikus kõigi välkudega relvastatud. Olümpose Jupiteri. 34 Kui mõlemad musketärid sisse astusid ja uks nende järel sulgus; kui eestoas uuesti algas sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet andnud; kui lõpuks vaikiv de Treville kulme kortsutades kolm-neli korda pikkade sammudega kabineti ühest äärest teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid
annaabi.ee 
