Peamiseks löögijõuks läti kütipolgud Aleksandr Koltsak - admiral valgete eesotsas, kuulutati Venemaa valitsejaks Anton Denikin - kindral Lõuna-Venemaal Venemaa kodusõjas Nikolai Judenits - kindral, kes üritas Eestile tuginedes Petrogradi vallutada Mahno - Ukrainas tegutsenud anarhist `'batka'' Mahno, etendas olulist osa Denikini purustamisel ning Krimmi vallutamisel Pilsudski - Poola juht, kes ründas pealetungivat Punaarmee tiiba, tulemuseks lähiajaloo suurim ratsaväelahing, milles Punaarmee eliitüksused löödi puruks ning tõrjuti seejärel Poolast välja Peter von Wrangel - admiral, kelle võimul oli Krimmi poolsaar (1920. a. lõpuks oli valgete kätte jäänud ainult Krimmi ps), Punaarmee hõivas lahingutega kogu poolsaare, Wrangelil õnnestus suurem osa oma vägedest evakueerida
Arvestades, et neid osales lahingus umbes 900, langes neist rivist välja umbes 15,6%. Tegemist oli kõige ohvriterohkema lahinguga terves Vabadussõjas. Selle peamiseks põhjuseks oli jalaväe edasitung vastase ägeda tule all lagedal väljal, samal ajal kui eestlaste endi suurtükituli jäi nõrgaks. Mitmete hilisemate hinnangute kohaselt alustati liiga vara, ära ootamata Tõlliste silla parandamist ning soomusrongi, mis oleks suutnud pealetungivat jalaväge edukalt oma tulega katta. Samas oleks sildade parandamise ootamine võimaldanud Punaarmeel end Valgas paremini kindlustada ja nii sõjaväe kõrgem juhatus kui ka kohalikud juhid soovisid linna võimalikult kiirelt vallutada. Ka Olev Teder leiab, et lahingut alustati liiga hilja ning selle suure ohvrite arvu tingis polkovnik Kalmu saagiahnus, kes huvitus vaid Valga-taguste sildade purustamisest ega
annaabi.ee 
