vaid laohoonetena. Kui Tallinn andis end 1560 rootslaste alla ning Rootsi sõjavägi maabus Läänemere idakaldal, üritasid rootslased venelaste vallutatud alasid enda kätte haarata. Esimese sõjakäigu Rakvere alla korraldasid rootslased 1574. aasta jaanuaris koos neile appi tõtanud sotlaste ning sakslastest mõisameestega. Ründajaid oli kokku 21 jalameeste lipkonda ja 11 mõisameeste eskadroni. Neil oli kasutada kokku kuus suurtükki. Samas alahindasid pealetungijad venelaste kaitsevõimet ning Rakvere linnuse juures venelaste tehtud kindlustustöid. Alates 15. jaanuarist kuni märtsi alguseni tulistasid piirajad linnust tugevalt, lastes ühe torni täiesti puruks. Olles linnusele kolm korda tulutult tormi jooksnud ning kaotanud 1000 meest, ei andnud linnus aga ikkagi alla. 17. märtsil tekkis linnuse piirajate sakslaste ja sotlaste vahel aga tõsine tüli, mille tulemusena tapeti 1500 sotlast ja 30 sakslast. 25. märtsil 1574
tugevama vastasega kui arvati. Eesti armee mis sõja alguses oli olematu oli jaanuari alguseks suurenenud 13000 meheni ja kevadeks ca. 80000-ni, millele lisandus veel kaitseliit ca. 120000 meest. See oli Punasele Venemaale juba korralik vastane arvestades muidugi et relvade all oli meil 1/5 rahvast. Kevadel 1919 tõi Punaarmee Eesti vastu lisajõude sh. eliitüksusi ja alustas suurte pealetungidega(3) Lõunarindel. Ägedad lahingud Orava jaama juures ja Munamäe all panid pealetungijad seisma. Mais 1919 asusid Eesti väed ise pealetungile koos Vene valgearmeega ja kandsid sõjategevuse Eesti piiridest välja. Eesti poolele tulid üle ka Punase Eesti kütidiviisi osad. Pealetungi käigus hõivati Võru rindelt lähtudes Pihkva, Lõunarindelt lähtudes vabastati Põhja- Läti, millega lõigati Venemaast ära Lätis võitlevad punased ja Eesti ratsavägi jõudis hulljulge rünnakuga Daugava äärde (Jakobstadti/Jekabpilsi)
annaabi.ee 
