Selletõttu paigutasid ka väejuhid mehi mitte nende oskuste järgi rindele, vaid hulga. See aga tõi endaga kaasa uusi leiutisi, milledest üks ohtlikumaid oli gaas, mida kasutati esmakordselt Ypres’i lahingus. Kui kindraelid ja riigijuhid olid läinud sõtta põnevusega, lootes näha kiiret alade hõivamist, toimus kõik vastu pidi. Kiiretest pealetungidest sai kurnamissõda, mis sõna otseses mõttes kurnas nii sõdureid, riiki kui kogu maailma. Riigid, kes olid sõjas ei suutnud enam enda majandusega välja tulla, mille tõttu tuli abi otsida teistelt kontinentidelt. Suurimaks ja üheks võimsaimaks naabriks üle Atlandi ookeani oli USA, mis oli kuni 1917. aastani Antandile laenu pakkunud, kuid seoses Ameerika kodanikke
Kõige suuremad muutused Eesti paleogeograafias leidsid aset vendiumi ajastu alguses, kui meie alale tungis meri ja siluri ning devoni ajastu vahetusel, mil mereline bassein taandus läände ja Eesti muutus valdavalt mandriliseks. Kuigi Eesti pealiskorras on mitmeid suuri lünki, pole setete ladestumise ajutisele katkemisele tavaliselt kaasnenud kihtide lasumuse muutumist ehk geotektoonilisi liikumisi. Peamiselt on nee olnud mere transgressioonidest ja regressioonidest (pealetungidest ja taandumistest) põhjustatud lüngad. Varasemast geotektoonikast räägivad lõhed millega on liigestatud kogu aluspõhi. Lõhed on valdavalt loode-kagu- ja kirde-edela-suunalised. Sageli on lõhed mineraliseerunud, mis lubab selgitada nende arengukäiku. Lõhede täitematerjali uuringud on näidanud, et lõhede suund ei ole seotud nende vanusega, vaid ette määratud aluskorra vanade murranguriketega. Lõhede laienemine toimus mitme etapi vältel, mida iseloomustavad
1920. aasta kevadeks oli nendes Ida-Virumaa metsalaagrites surnud u 20 000 loodearmeelast (enamasti epideemiasse). Hulk Eesti arste, sanitaare saadeti laagirtesse, üritati neid enam-vähem toitlustada, niivõrd kui võimalik oli. Taudide levikut Eestis õnnestust vältida. Kui rääkida loodearmee Petrogradi missioonist, siis ei tohi mööda vaadata, et see oli Antandi pealetungi ainult ühe osaga ja see jõudis oma eesmärgile kõige lähemale, sest teistest pealetungidest ei tulenud midagi välja, selle vastutus jääb Vene läänearmeele. Bermondt- Avalov - tema näol oli tegemist vene armee polkovnikuga, kes oli alustanud 1918. aasta lõpus Saksamaal sõjavangis olevatest venelastest valgekaartlaste loomist. 1919. aasta suvel toodi see bermontavalovi salk Kuramaale. Järk-järgult koondusid üksikud valgekaartlaste salgad Bermondti alluvusse. Sept lõpuks 1919 oli 52 000 meest, nendest 40 000 sakslast, sealhulgas see sama