Säilitades silmsidet, hoiame vestluse arengut, noogutades tunnistame teineteise seisukohti ja kasutades näolimeid, hoiame vestlusteemasid arengus. Me mõmiseme, ahhetame, oigame jne. Ning katkestame vestluse arengut ootamatute või kohatute reaksioonide või sünadega. Faatilised elemendid tantsus teenivad sama eesmärki: alguses luues performative /spectator situatsiooni, loome töös üleminekud ja seosed, pealetulekud ja mahaminekud, hoides "illusiooni" elus ja etenduse "maagiat" toimivana. Etendus lõpeb kummardamise rituaaliga ja eesriide langemisega. Koreograafid "mängivad" selle aspektiga, N: Forsythe ei kustutanud etenduse eel tulesid jalutuskoridorides, nii et publikul puudus tavapärane märk etenduse algusest, laval olid dekoratsioonid lõpuni asetamata, kui publik saali juba kogunes ja lavatööliste meeskond askeldas seal, lisaks sellele kukkus osa etenduse
Sünkroniseerub ka muutustega 60ndate keskpaigaga Eesti luules üldisemalt. Mis mõjusid annab? Alliksaart on vilets jäljendada. Niipea kui jäljendama hakkab, nii on arusaadav, et A pealt maha kirjutatakse. Kõige alliksaarelikumalt pühendusluuletused. Oluline see, et A näitab, et on võimalik erineda. Avastus, et saab teha teisiti, on 60ndate Eesti kirjanduse jaoks fundamentaalne. 60ndate lõpp ja 70ndate algus. Cambelli supipurk saab 60ndate märgiks. See märgib popkunsti pealetulekud üldisemas plaanis. Tähtis, et üldine pilt: lääne, ida kultuurid kkku, näeme, kuidas abstraktne kunst ei kao kuhugi, vaid liigub kuhugi foonile. Peale tulevad massikultuurimärkidega tendentsid. Ka paralleelsed arenemised, opkunsti tulek (optiline kunst). Kultuurivahetus läänega kiireneb, otseseosed selgemad. Kui 60ndate alguses avastatud supp, 69 avastanud supi ka Eesti kunstnikud. Kui 60ndate alguses asünkroonia (igal pool erinevat moodi) suured erinevused 60ndate lõpus kahanevad
annaabi.ee 
